/nginx/o/2018/01/02/7455659t1h6d8c.jpg)
Kui pidada 1918. aastal Estoniasse palgatud Lilian Looringut meie esimeseks baleriiniks, siis järgmine on 1926. aastal alustanud Rachel Olbrei trupi juhtsolist Klaudia Maldutis, kellest kujunes meie esimene tõeline priimabaleriin. Maldutise pärast mindi teatrisse. Ja mitte ainult balletietendusi vaatama, vaid ka seda, kui ta tantsustseenides esines ooperis või operetis.
Inspiratsioon looridega tantsust
Klaudia sündis 14. augustil 1910 eestlannast õmbleja Adele Marie Karlsberti ja leedulasest sõjaväeorkestri moosekandi Pavel Maldutise perekonnas.
Näinud nelja-aastasena Grand-Marinas ühte looridega tantsu kinoseansi eel, täitus tema maailm tantsuga. Väikese teenijatoa seintele ilmusid ajalehest-ajakirjast välja lõigatud tantsijate pildid. Esimene esinemine sai teoks lasteaiapeol, kus auhinnaks oli punane õun. «Olin viie-aastane, kui tahtsin saada tantsitariks,» ütles Klaudia Maldutis Film ja Elus 4. veebruaril 1938 ilmunud usutluses, «teised lapsed naersid mind hoovi peal keksimise pärast.» Oli kord tantsinud ja kepselnud ka kuskil kraavikaldal ja sellest jäänud meelde ühe vanema härra ütlus: «Sinust tuleb kord tantsitar.»
Isa oli orkestrant, mängis vanas Estonias. Muidugi käis siis Klaudia teatrit ja lava vaatamas niipalju kui võimalik. Paraku isa suri, kui tüdruk oli vaid kaheteistkümnene, ja emal oli tegu, et peret toita. Raha tantsuõpinguteks polnud kusagilt võtta .
Klaudia õppis Tallinna 11. algkoolis. Kooliaeg läks mööda nii, et tantsimisega enam kokkupuudet ei olnud. Olid sealgi oma näidendid ja tantsuetendused, kuid nende tähtede hulka Klaudia ei pääsenud. Selle kunsti õppimisele sai pühenduda alles kuueteistkümneaastase neiuna. Ja seda kohe Estonias.
Rahel Olbrei trupp
Iseseisvat tantsutruppi Estonial siis veel polnudki. Oli koor, kelle mõned solistid oskasid ka veidi tantsida, nagu Lilian Looring, Emmi Holz ja Rahel Olbrei. Endastmõistetavalt ei suutnud aga koor täita tantsurühma aset. Suure trügimise peale läks proua Olbreil viimaks korda saada nõusolekut tantsurühma asutamiseks teatri juure. Tantsijate väljaõpetamisele vaadati alul nii, nagu oleks seda tehtud puht oma huvi pärast.
Estonia noor balletijuht Rahel Olbrei asus looma oma truppi 1925 ja just nimelt päris algajatest. Ta ise oli klassikalist balleti õppinud Tallinnas Litvinova juures ja pärast seda käinud Saksamaal tutvumas Labani jt vabatantsutehnikatega. Olbrei oli erudeeritud, missioonitundega ja lavastajaandega loovinimene, kes tahtis kujundada trupi oma tõekspidamiste kohaselt. Ta asus sünteesima erinevaid tantsukoolkondi, olles veendunud, et etenduse teema ja sisu peavad määrama ka väljendusvahendite valiku.
Katsetele ilmus ligi sada noort huvilist, kuigi kuupalka ju ei lubatudki. Küll aga tasuta õpetust. Sõelale jäi kolm neidu — Klaudia Maldutis, Valli Kuurman, Elli Kubjas ning kolm noormeest — Artur Koit, Boris Blinov, Ralf Lossman. Ja nagu hiljem selgus, oli valijal olnud tõesti hea silm. Neist kõigist sai tantsijatena asja.
Debüüt kõrgetel kontstel
Juba järgmisel aastal tuli noorukesel Klaudial tunda esinemispalavikku ja debüüdi ärevust. Mängiti «Veneetsia kaupmeest». Klaudial tuli tantsida koos Elli Kubjas-Eskolaga. «Süda värises sees, kopeerisin kogu aeg pr Eskolat, võib-olla veidi jäin ka hiljaks. Aga jalas olid esmakordselt kõrge kontsaga kingad – suur unistus,» on ta ise seda esmakordset esinemist hiljem meenutanud.
Lennult hakkas tantsutarkus talle külge. Loodus oli neiule andnud tantsimiseks loodud keha, loomuliku musikaalsuse ja koordinatsiooni, hingestatuse ja töötahte. Keskmise kasvuga proportsionaalne keha oli hea instrument tantsuks. Kiiresti omandas Maldutis näitlejameisterlikkuse alused ja tööpuudust polnud.
Palju tuli tantsida ooperis ja operetis: «Padaemand», «Ilus Helena», «Manon», «Tannhäuser», «Carmen», «Vürst Igor», «Faust», «Veenus siidis». Tuli menu ja tuntus. Polnud vähesed korrad, kus tuli ka laulda, nagu näiteks «Kolmes musketäris» või «Savoy ballis». Nagu ta ise kurtis: tants väsitas ja laul ei tahtnud kuidagi siis hästi välja tulla.
Tants kujunes Estonia operettide tugevaimaks küljeks, eriti arendavaid loominguvõimalusi leiti aga ooperite pikemates tantsustseenides. Neid nimetati tollal evolutsioonideks. Sel ajal hakkas ka ooperite lavastamine ikka enam hoogu võtma ja vajadus tantsutrupi järgi oli olemas, olgugi et tantsijatena esinesid peale Olbrei õpilaste ka graatsilisemad ja kergejalgsemad kooriliikmed. Terve rea ooperite ja operettide vahetantsude loomisel püüdis tantsuseadja Rahel Olbrei jääda oma veendumusele truuks: kasutada niisugust tantsulaadi, mis käesolevale teosele kõige kohasem tundus olevat, kasutades nii hästi plastilise kooli kui ka balletikooli elemente.
Esimesed tantsuetendused
Esimene päris tantsulavastus sai Olbreil ja tema trupil valmis 1928. aastal. See oli Mozart-Nilsoni «Roheline flööt» ja kujutas endast ühe hiina legendi tantsuseadet, kus kõige tugevama osaloojana mõjus ballettmeister ise. Pärast seda ei jõutud päris kaua puht tantsuetendust välja tuua, sest kogu aja ja vaeva võttis tantsurühmal kaasalöömine muusikalavastustes. Klaudia jõudis end täiendamas käia ka Riia teatri ballettmeistrite juures. Tema tantsupartneriks oma teatris kujunes Artur Koit, kes oli hea tantsija, elegantsete kergete hüpetega ja tugev.
Pärast põhjalikke eeltöid otsustas Rahel Olbrei oma tantsutrupi 10. aastapäevaks välja tuua balletilavastuse. Selleks valis ta Tšaikovski «Pähklipureja». Lavastus kujunes nii trupile kui tantsujuhile tõeliseks triumfiks. Maldutis esitas seal nimikangelase õde, Haldjat. See oli ehtne priimabaleriini roll. Kaasa tegid V. Kuurman-Olbrei, A. Koit, B. Blinov, V. Hägus, G. Raudsepp, S. Ots, A. Ahi, l. Põder, V. Leever jpt. «Pähklipurejast» sai läbimurre. 21. märtsi 1936. aasta Uudisleht kirjutas: «Midagi sädeleb Maldutise kerges heljuvuses ja selles elurõõmus, mis seda heljuvust kannab.»
Tegelikult olid «Pähklipureja» aegu Klaudia jalad haiged. Laval ta naeris, aga lava taga nuttis. Voldemar Mettus on meenutanud: «Nii see oli kord jälle Estonias, kus parajasti oli käimas balletietendus. Klaudia Maldutis tantsis partneriga üht adagiot. See lõppes ja kena naeratus huulil tuli Maldutis lavalt, just sinnapoole, kus mina seisin. Tahtsin teda tervitada, aga ta ei pannud mind tähele. Ja siis ma nägin, et ta vaeseke otse lonkas. Suure vaevaga ta vedas end tooli poole, kuhu ta maha istus, et lasta oma sääri masseerida. Suured pisarad voolasid ta silmist.
«Mis teil viga on?» küsisin ma.
«Ah, mul on nii hirmsad närvivalud jalgades,» vastas ta. «Aga nüüd ma pean jälle minema.» Tõusis, pühkis ruttu, aga ettevaatlikult pisarad minema, läks lavale… ja juba ta tantsis nagu ennegi, sundimatu, kena naeratus huulil.»
Tunnustus Soomest
1937 esietendusid Nielseni eksootiline «Lakšmi» ja Drigo «Flora ärkamine». Pärast Estonia tantsurühma külaskäiku Soome ja sealset suurepärast vastuvõttu ning Rahel Olbreile antud Soome Tantsukunstnike Liidu auaadressi, hakati ka Estonia juhatuses tõsiselt võtma võimalust, et Eestil võiks olla oma rahvuslik ballett.
Päevaleht refereeris 29. aprillil 1937 Estonia balleti Soome külaskäigu puhul ajalehte Suomen Sosialidemokraatti: «Klaudia Maldutis on arenenud baleriin, kel lisaks heale koolile (tähelepanu eriti kindlale varvastehnikale!) on rohkel määral tõelise tantsija fluidumi.»
«Mul on üldse nii, et kuidagi ei saa paigal olla,» lausus Klaudia Maldutis enda isiku kohta Film ja Elu intervjuus. «Ka haigena voodis pole püsi. Ikka siia ja sinna. Aga siiski töö on niivõrd raske, et kodus improviseerimiseks aega üle ei jää. Vahest siiski, viibides puhkusel, tuleb mõni hea mõte, see aga läheb sama ruttu ja kergesti, ilma et püsivust oleks seda lähemalt fikseerida.» Hiljem on ta meenutanud oma priimabaleriini aegu: «Olin alati enne etendust poolteist tundi varem teatris. Dekoratsioonid olid kõik õhtuks valmis. Ma ei tahtnud enam kedagi näha ega kuulda, olin üksinda garderoobis. Ei tea, miks, aga tundsin, et pean nii tegema, inspiratsiooni võtma.»
Tegelikult polnud Maldutise balletirollide loetelu eriti pikk. See tulenes Estonia tolleaegsest tavast: mängukavas hoiti enamasti üht balletti, mis mahutati sõnalavastuste, ooperi ja opereti kõrvale. Ballett kui Eesti lavažanritest noorim alles rajas oma teed, aga tolleaegne vaatajaskond võttis selle avasüli vastu. See oli suuresti Olbrei lavastajatalendi ja tema trupi esitantsijate Klaudia Maldutise ja Artur Koidu õigesti suunatud taotluste vili.
Priimabaleriini rollid
Maldutise tipprollid valmisid 1939-1942: Tao-Hoa Glieri «Punases moonis» 1939, Odette Tšaikovski «Luikede järves» ja Giselle 1940 ning 1942. Avaldus tema kui baleriini erakordne dramaatiline anne. Klaudia Maldutis tantsis ennast teatrikülastajate südamesse. Päevaleht kirjutas 21. jaanuaril 1939 tema Tao-Hao osatäitmise kohta: «Seekord ta üllatas oma hea süvenenud ning anduva mänguga, millega pani kaasa elama /…/ Tantsudest jäi kõige enam meelde efektne Kuldsõrme tants /…/ Väga liigutav on see hetk enne Tao-Hoa surma, kus orkestris kõlab uuesti selle tantsu viis ja tema püüab seda veel kord oma sõrmedega tantsida.» Klaudia oli «Punast mooni» näinud Riias ja sõdinud kogu aeg selle kavva võtmise vastu, kuna see oli tema meelest igav ja arusaamatu. Ent tegelikult sai «Punase mooni» peategelasest Tao-Hoa'st üks Maldutise paremaid ja armastatumaid osi.
Esinemine «Luikede järves» ja «Giselle'is» rajas teed traditsioonile. Päevaleht kirjutas 3. aprillil 1940: ««Luigejärve» peaosa — Odette' i — luike kannab Klaudia Maldutis. Ta teeb seda igati hästi, ühendades meeldejäävaks mõjutervikuks silmapaistvaid klassikalise tantsija võimeid niisama silmapaistvate miimiliste võimetega ... Ta äratab huvi juba argliku taluneiuna /…/, liigutab meid neil hetkil, kus ta — äsja luigeks muutunult — esialgu saamatult püüab koduneda oma uute kaaslaste liikumisega ning haarab oma nukrakstegevas surmastseenis.»
Kui Rahel Olbrei andis Maldutisele Giselle´i osa, kartis ta alguses, et Klaudia ei saa hakkama oma osa lüüriliste partiidega, kuna tal võib-olla siiski on rohkem kalduvusi karakterosade poole. Kõigi rõõmuks sai Maldutis siiski ka oma osa lüürikaga vägagi hästi hakkama.
Kaks abielu
26. jaanuaril 1938 abiellus Klaudia Hugo Johannes Suttiga, kes oli olnud varem Vanemuise ooperisolist ja nüüd laulis tenori osasid Estonias. Nende abielu jäi paraku lühikeseks, sest 1940. aasta kevadel Hugo haigestus. Algul raviti teda kodus, kuid siis tuli paigutada keskhaiglasse. Naine viibis haiguse ajal kogu aeg mehe kõrval, vaid laupäeva õhtul kiirustas ta teatrisse, et mängida «Luikede järves», kus tal oli kandev osa. Pärast etendust tagasi jõudnud, leidis ta mehe raskes seisus eest. 14. aprillil hommikupoole ööd Hugo Sutt surigi angiini põhjustatud veremürgituse tõttu. 18. aprilliks oli välja kuulutatud Klaudia Maldutise 15-aastase lavategevuse tähistamiseks sama balleti etendus temaga peaosas. See lükati kaks päeva edasi. Klaudia sai 16. aprillil oma mehe matta ja paar päeva tragöödiast toibuda, siis pidi ta jälle laval olema.
Nüüd ei jäänud enam muud, kui jälle vaid töö. 1940 täiendas Klaudia end Riia ooperi- ja balletiteatris. Ka alanud sõja tingimustes üritas Estonia tööd jätkata. Kahele balleti suurrollile lisandus sõja-aastal 1941 veel Anitra Ibseni «Peer Gyntis».
1942. aastal tuli Estoniasse tantsijaks Kaljo Kõks, kes oma näitlejateed oli alustanud Vanemuisest ja Võru Kandlest. Koos tantsitud esimesed proovid näitasid, et Klaudia ja Kaljo sobisid omavahel. Neist sai paar ka eraelus.
Pagenduses laias ilmas
1944. aasta märtsis hävis pommitamises Estonia teatrihoone. Lähenesid okupandid, kaoses oli raske orienteeruda. Domineerima jäi põgenemismõte ning baleriin koos tantsijast abikaasa Kaljo Kõksiga jättis kodulinna seljataha.
Klaudia on ise meenutanud seda lahkumist: «Mul oli Riias sõlmitud leping, et osalen balletis «Punane moon»— neil polnud dramaatilist tantsijat. Soome minekust ei tulnud midagi välja /…/. Sõitsime 1944. hoopis Rootsi.» Kolm aastat elati Rootsis ja anti etendusi ka Taanis ja Norras. Tantsiti Stockholmi China revüüteatris ja Malmö Linnateatris, vahepeal käidi esinemas ka Itaalias ja Suurbritannias.
Siis tuli kutse Tamara Becki tantsutrupilt Argentinast, kuhu heade lootustega mindi Londonist 1947. Samast aastast kandis Klaudia ka nime Maldutis de Kõks. Saabudes said nad tööd kuulsas Colon teatris, kus neile hakati ka sooloosi pakkuma. Ent palk oli väikesevõitu ja majanduslik olukord muutus keeruliseks. Rõõmuga haarati võimalusest ühineda ühe rändava kontserte andva trupiga. Nii tagati suurem sissetulek ja võis tundma õppida tervet Argentinat.
Veelgi hiljem töötati individuaallepingute alusel. Baleriin on meenutanud: «Hakkasime Buenos Aireses paarina tantsima /…/. Saime tööd ööklubides ning söögisaalides, kus käidi perekonniti õhtust söömas. Ehkki — alguses oli meil vaid kaks kostüümi /…/. Kõik kostüümid õmblesin ise, ka mehe kostüümid /…/. Esinesime kõikjal Argentinas, nii väikestes kui suurtes kohtades. Kogu maa sai läbi käidud. Sõitsime paigast paika kokku umbes 20 aastat. Meil hakkas väga hästi minema, meie reklaame olid tänavad täis ... Olime esimese kategooria artistid /…/. Tantsisime klassikat, kuid ka modern- ning karaktertantsu ... Tantsudes kasutasime ka akrobaatikat, tõsteid.» Nad kujundasid endale päris ulatusliku kontserdirepertuaari.
Novembris 1966 Kaljo Kõks suri. See muutis paljutki: «Kui mees suri, naasin Buenos Airesesse ning muidugi läks mu elu raskeks, pidin ise enda eest väljas olema.» Tööd tuli otsida muust valdkonnast. Klaudia sai ametisse ühe naisrätsepa juurde õmblejana. Sõpru tal eriti Argentinas polnud, ta ei olnud suutnud ära õppida hispaania keelt. Ka kodakondsust polnud. Olles kirjavahetuses oma kunagise õpetaja Rahel Olbreiga, sai ta tollelt aegajalt toetuseks mõne dollari. Pensionieas olukord muutus ja oma 75. sünnipäeva augustis 1985 võis Klaudia Maldutis tähistada väikeses mugavas korteris Argentina pealinnas.
1986 sai Estonia balletijuht Tiit Härm NSVL Kultuuriministeeriumilt ettepaneku organiseerida ja juhtida nõukogude balletitrupi turneed Lõuna-Ameerikas. Üllatav oli tema jaoks kohtumine Eesti omaaegse priimabaleriini Klaudia Maldutisega. Härm on meenutanud: «Ta oli pisarateni liigutatud ja aina kordas, et ei usu oma silmi — kas tõesti need näevad veel eesti balletti.» 1988 oli jälle Estonia trupi külalisesinemised Argentinas ja Tiit Härmil õnnestus seekord tantsijannaga lausa paar tundi vestelda. Klaudia polnud oma kodumaad unustanud ja kogu hingest ihkas ta tagasi.
Kojuigatsus tõigi Klaudia 1994. aasta oktoobris Eestisse tagasi. Tema auks etendati Estonias Adami ballett «Giselle». Ta tuli, et jääda. Merivälja pansionaadi mugavas toas end sisse seadnud, oli naine rõõmus ja kõbus, andes intervjuusid oma küllaltki raskest elust Buenos Aireses peale teise abikaasa Kalju Kõksi ootamatut surma. Lavakunstniku süda lakkas tuksumast 4. aprillil 1995. Klaudia Maldutis sängitati Metsakalmistule esimese abikaasa kõrvale.
Kasutatud: