Peeter Järvelaid: Hümn kui iseseisva Eesti riigi sümbol

Eesti lipp. Foto: Liis Treimann / Postimees

Iga eriala inimesed mõtlevad maailma asjadest veidi erinevalt. Näiteks juristidele võib professionaalset huvi pakkuda nii riigi sümbolite tähtsus kui arutelu selle üle, mis ikkagi kuulub selle miinimumi hulka, et riik saaks end maailmale esitleda riigina.

Peame endale aru andma, et riigi eksistentsiks ja selle manifesteerimiseks on miinimumarv olulisi elemente, mille olemasolu eest peaksime hea seisma, sest muidu võib ohtu sattuda meie riikluse usutavus. Eesti ühiskonnas on kujunenud olukord, kus võimulolijad kas liialdavad riiklike sümbolitega või siis, saamata aru teatud riiklike sümbolite suuremast eksistentsiaalsusest, lähevad niisuguste väärtuste kallale, mida ei tohiks meie omariikluse pikemas perspektiivis teha.

Sellise tegevuse puhul ongi ohtlik see, et omariikluse sümbolväärtuste lahjendamine sarnaneb konnakeetmise efektiga, kui konn pannakse jahedasse vette ja siis suure potiga tulele: siis on päris suur võimalus konn rahulikult ära keeta, enne kui ta taipab hakata end kaitsma surmaohu eest. Kui püüda konna juba keevasse vette visata, pidi protsess olema tunduvalt keerulisem.