Viimase nädala jooksul on Iraanist tulnud ärevaid teateid: kas mullade režiim kukub kokku? Riigi siseminister teatab, et tänavatele on tulnud vähemalt 42 000 inimest. ISIS kutsub meeleavaldajaid üles vastuhakku jätkama. Iraani kõrgeim juht, protestijate viha sihtmärk ajatolla Ali Khamenei süüdistab rahutustes välisvaenlasi.
Kõik see tekitab küsimuse, kas tegu on revolutsiooniga? See tundub ebatõenäoline, sest Iraani protestiliikumise tugevused on ka selle nõrkusteks. Meeleavaldustel puudub selge juhtfiguur, mistõttu on Iraani võimudel keeruline spontaanselt üle riigi tekkivaid protestiavaldusi maha suruda. Samas pole meeleavaldajatel seetõttu ühist eesmärki ja tegemist on vaid vastuoluliste nõudmiste jadaga. Veelgi keerukamaks muudab olukorra see, et Iraani teokraatlik režiim on viimaste päevadega suutnud mobiliseerida tänavatele minema kümneid tuhandeid valitsuse toetajaid.
Siiski toob protestilaine päevavalgele võitluse riigi võimuladvikus, kus püütakse paika panna jõujooni vananeva Khamenei-järgses Iraanis.