Kodumaiseid telekanaleid pole põhjust kadestada: juba ammu ei tule vaataja tähelepanu nimel konkureerida mitte omavahel, vaid kogu maailmaga. Konkurents on läinud erakordselt tihedaks, ainult vaataja kasutuses oleva vaba aja hulk on endiselt konstantne. Eriti keeruline on meelelahutussektoril.
Kindel valem
Kui kohalikku uudist toodab siiski ainult kohalik meedia, siis erinevad telekanalid pakuvad lugematult vaba aja veetmise võimalusi. Siin muidugi aitab kaval nipp – tuua kodumaine mõõde ka meelelahutusse. ETV uus muusikasaade «Värvimuusika» püüabki panustada absoluutselt kindlale valemile. Mälumängukirg on eesti telepublikul juba emapiimaga sisse imetud ning ka telekast tulev muusika võib tõusta pühaduse staatusse. Niisiis ei tundu midagi lihtsamat, kui liita üks ja üks, lisaks tuua ekraanile ports kuulsaid muusikuid, leida karismaatiline saatejuht ja kõike seda kohapeal hindav telepublik ning kaamerad käima!
Esimeses saates läksid vastamisi kaks kolmeliikmelist võistkonda, kapteniteks Tanel Padar ja Karl-Erik Taukar. Järgmistes saadetes hakkavad külalised vahelduma ning oodatavate nimekiri on tegelikult avalik. Siinkohal meenus mõne aja tagune The New Yorkeri karikatuur, kus ultraheliuuringutele läinud lapseootel proua vaatab ehmunult ekraani, kust põrnitseb teda Benedict Cumberbatchi hüpnootiline pilk. «Ärge ehmatage, teda jätkub praegu igale poole,» rahustab tulevast ema meditsiiniõde. Eestis on lood mõistagi märksa tagasihoidlikumad, aga eri kanalitest järjepidevalt ühed ja samad vastuvaatavad näod hakkavad pikapeale natuke monotoonseks muutuma, olgugi et tegemist on iseenesest toredate inimestega.
Muusikud tundsid end kõige paremini siis, kui said korraks pillid kätte võtta. Seda aga ei juhtunud just tihti. Tulevikus tuleks neile kindlasti anda rohkem võimalust, kui lasta vaid paar akordi tinistada. Elu tuli korraks sisse täpselt poole peal, kui kaptenid pidid oma meeskonnaliikmetele ilma sõnadeta edasi andma tuntud hittide pealkirju.
Marianne Mikko on kindlasti juba alustanud nördimusest nõretavat avalikku pöördumist rahvustelevisiooni nõukogu poole, aga esimene saade oli tõesti kuidagi liiga meestekeskne. Tulevikus on külalistena oodata ka naisterahvaid, aga ausalt öeldes ei oleks üldse mitte halb mõte panna Ahvena kõrvale askeldama ka mõni kena näitsik, olgu või sõnatu statisti rollis. See töötab, näiteks «Eesti mängus».
«Värvimuusika» kõige koloriitsem kuju oligi telesaatejuhina debüteerinud trummar Reigo Ahven, kes tegi, mis suutis. Ahvena energiaga võiks liikuma saada väiksemat sorti praami ning kindlasti saaks temas pulbitsevat väge märksa paremini ära kasutada, sest vähe on hulle ideid, millega ta kaasa ei tuleks.
Kahvatud värvid
Põhimõtteliselt võibki «Värvimuusikat» pidada sama kanali menusarja «Eesti mäng» klooniks, kuid vähemasti esimene saade jäi originaalile alla. «Eesti mäng» ei alahinda vaatajat ja sellest saab teada tõesti põnevaid ja vähetuntud fakte kodumaa kohta ning igav ka ei hakka.
«Värvimuusika» küsimused keskendusid Eesti popmuusika ajaloole, kuid ausalt öeldes olid need igavad. Põhimõtteliselt muidugi tuleb propageerida meedia ristkasutust ning selles mõttes on arusaadav, miks võttis ebaproportsionaalselt suure mahu küsimustest enda alla «Eesti laulu» statistikaga seonduv. Sedasorti telemängude puhul ei ole peamine mitte see, kui täpselt külalised vastuseid teavad, vaid konarlik tee ja huvitavad mõttekäigud, kuidas nad nendeni jõuavad. «Värvimuusikas» oli see rada aga üsna üllatusteta ja huumorivaene. Hea küsimus ei pea olema keeruline küsimus! Näide avasaate huumori keskmise taseme kohta: «Kelle repertuaarist Vanemõde selle endale võttis?» – «No kellegi ikka!». Rahvas plaksutab.
Rõhutatult võimalikult tempokaks monteeritud kodumaiste saadete üheks kõige nõrgemaks kohaks on stuudiopublik. «Värvimuusika» kaadrisse jõudnud noorte nägude järgi võis sageli jääda mulje, et nad on seal sunniviisiliselt, hambad ristis, justkui mingit karistust kandmas. Ja mis värk ETV-l selle lilla valgusega on?
ARVUSTUS
«Värvimuusika»