Lõpuks otsene kinnitus: osoonikihi hävimine on päriselt kontrolli alla saadud (9)

Kaur Maran
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Osooniauk Antarktika kohal.
Osooniauk Antarktika kohal. Foto: Kuvatõmmis NASA videost

Esimesed otse osooniaugust kogutud proovid näitavad, et rahvusvaheline koostöö on toonud kaasa kihti hävitavate ühendite vähenemise atmosfääris, teatas NASA.

1987. aastal sõlmitud osoonikihti hävitavate freoonide kasutamist piiravat Montreali protokolli tuuakse tänapäeval tihtipeale heaks näiteks tulemuslikust keskkonnakaitse-alasest rahvusvahelisest kokkuleppest. Nimelt on mitmed uuringud näidanud, et Antarktika kohal laiuv osooniauk on vaikselt kokku tõmbamas ning selle põhjuseks peetakse just freoonide keelustamist.

Nagu teaduses ikka, ei tähenda korrelatsioon aga veel põhjuslikku seost. Selleks oleks vaja juba spetsiaalset otsevaatlustega uuringut, millega NASA teadlased nüüd ka lõpuks valmis said. Vajalikud andmed koguti Aura satelliidi uurimisaparaadi Microwave Limb Sounder’i abiga. Täpsemini mõõtis see spetsiaalne atmosfäärikeemia analüüsi seade vähese osooniga piirkonnas osooni ja kloori reaktsiooni saadusena tekkiva soolhappe (HCl) kontsentratsioone.

Analüüsi tulemused näitasid, et viimase kloori kogus atmosfääris on vähenenud keskmiselt 0,8 protsenti aastas. Samal ajal on osooniaugu laienemise iga-sügisene ulatus aga tänaseks koguni 20 protsenti väiksem kui see oli näiteks 2005. aastal.

«Väga selgelt on näha, et freoonidest pärinevate klorofluorosüsinike osakaal osooniaugus väheneb ning seetõttu on ka osooni vähenemine raugenud,» selgitas uuringut juhtinud Goddardi Kosmoselendude Keskuse atmosfääriteadlane Susan Strahan pressiteates.

Osooniaugu lõpliku kadumiseni läheb veel aga omajagu aega, kuna Montreali leppega keelustatud freoonid on atmosfääris üsnagi pika elueaga ning nende lõplikuks ära hävimiseks võib kuluda vahemikus 50-100 aastat. Seda kinnitas ka uuringu kaasautor Anne Douglass, kelle sõnul oleks reaalne oodata augu lõplikku kadumist vahemikus 2060-2080, kuigi väike auk võib olla alles ka siis.

Kõigi tänapäevaste keskkonnaprobleemide kontekstis on Montreali protokolli nüüd kinnitatud edu aga julgustav, kuna osutab rahvusvaheliste keskkonna-alaste edusammude võimalikkusele.

Uuring ilmus ajakirjas Geophysical Research Letters.

Kommentaarid (9)
Copy
Tagasi üles