Siiri Sisask: peab olema võimalus andestada. Ka Tiit Ojasoole (44)

Siiri Sisask
, laulja, muusik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Siiri Sisask
Siiri Sisask Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Järjekordne skandaal Tiit Ojasoo ümber paneb mõtlema, kas tõesti võetaksegi inimeselt ära võimalus teha oma tööd, nüüd ja edaspidi, kirjutab laulja ja muusik Siiri Sisask.

Ühest iidsest raamatust olen kord lugenud järgmist mõtet:

Kus iganes leidub valet, seal leppimist ei toimu!

Tõde Tiit Ojasoo juhtumi puhul näib selgesti ju leiduvat. Oli ootamatu reaktsioon, oli inetu tegu, aga oli ka siiras kahetsus, oli andestamine, leiti ühine arusaam ja sündis kokkulepe. Mõtlen... Mida tegelikult siis eneses kätkeb see, millega ühiskond ei taha leppida, või osa sellest?

Teame ju, oleme aru saanud ning endale tänapäevases maailmas selgeks teinud, millised jooned ja käitumismustrid kuritahtlikku inimest üldiselt iseloomustavad. Nendeks on: teiste olendite tahtlik piinamine, vigastamine, alandamine, väärkohtlemine ja muu selline ning teistele olenditele ebameeldivuste tekitamise nautimine. Lühidalt. Tavaliselt on need käitumismustrid juba selle omaniku ilmeisse ja kehakeelde kinnitatud, nagu mõttemaailma tulemusena. Nagu elaks sellises inimeses miski anomaalne, ümbrust närviliselt piidlev alaline ahnus. Ei ole Ojasoo puhul sellist anomaaliat tajuda.

104 kiri pani küll tõsisemalt mõtlema. Kas tõesti võetaksegi inimeselt ära võimalus teha oma tööd, nüüd ja edaspidi? Nagu oleks osa ühiskonnast teda siiski vaikimisi hämarusse mõistnud, ehkki ta kannataja silmis ju andestust leidis, vastavalt nende omavahelisele tõetunnetusele, nemad – kaks asjaosalist, kes ainsana reaalselt juhtunu osalejaiks olid ja selle tunnistajaiks! – nemad leidsid leppimise.

Kes meist on prii mõnest inetusest, mida eneses kahetseda. Mina kindlasti prii ei ole ega ole ka keegi teine. Selline on elu. Aga õnneks on elu ka õpetav, et kui muidu adumist ei teki, siis kannatuste kaudu sõna otseses mõttes meid nagu kistakse tõejanule, kas tahame või mitte. Otsima vastuseid, mida ei leiagi mujalt, üksnes omaenese kõrgeimaist sügavusist ja omaenese elu jooksul, mida elame siiski ju iga päev, kõigi oma võimalike saabuvate üllatustega! Ja leidub igaühe elus keerulisi katsumusi. Ma ei tea kedagi, kes võiks väita vastupidist või oma elurada igati täiuslikuks pidada ning ennast ilmeksimatuks.

Mõtlen... Kas ei olegi inimelu kõrgem mõte siis selles, et oma «nelikümmend kõrbepäeva» väärikamalt ära kanda... Kas me ei võiks olla sallivamad, enestesse võttes, kahetsusele ei leidugi ruumi ju teist, vaid andestuses. Ärgem põlakem kahetsust.

Kommentaarid (44)
Copy
Tagasi üles