/nginx/o/2018/01/19/7499199t1hfbbe.jpg)
Aastas saab politsei tudandeid teateid kadunud inimeste kohta. Enamik neist juhtumitest lahenevad päeva kui mitte tundidega. Politsei hinnangul näitab suur kadumisteadete arv pigem inimlikku hoolimist ja tähelepanelikkust ümbritseva osas.
Graafik: politsei saab aastas tuhandeid teateid kadunud inimestest
/nginx/o/2017/09/18/7114605t1hebf1.jpg)
19. jaanuar 2018, 10:45
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aasta esimese pooleteist nädala jooksul anti politseile teada umbes sajast kadunud inimesest. Neist pooled oli alaealised.
Selliseid teateid saab politsei aasta jooksul tuhandeid. Eelmisel aastal oli neid teateid kokku 3955.
Enamik neist juhtumitest lahenevad enamasti mõne tunni või päeva jooksul, sõnas politsei- ja piirivalveameti lõuna prefektuuri operatiivteabetalituse juht Ottomar Virk.
Paljud teated on näiteks murelikelt vanematelt, kelle laps koolist tulemisega hiljapeale jäänud või on tegemist mõne sarijooksikuga. Näiteks käis üks 15aastane noormees mullu koguni 37 korda kodust jooksus. Seega keskmiselt kolm korda kuus.
Maastikuotsinguid on oluliselt vähem. Umbes sada kuni 150 aastas. Kõige rohkem on neid mõistagi seene- ja marjahooajal, kui kiputakse metsa eksima.
Ent kui pikalt peab inimene kadunud olema selleks, et politsei teda otsima asuks? Ringleb jutt nagu ei tohiks politsei poole pöörduda enne, kui kadumisest on möödas ööpäev, mõnede versioonide järgi suisa 72 tundi. «See on müüt,» ütles Virk ja lisas, et ilmselt on selline arusaam tekkinud filmidest.
Palju märkamatut tööd
Tegelikus elus on olukord hoopis teine: mida kiiremini politsei inimese kadumisest teada saab, seda lihtsam on temani jõuda.
Selleks vaadatakse esimese asjana andmebaasidest järgi, mida inimese kohta teada on. «Kas me oleme varem kokku puutunud ja milline ta eelnev käitumine on olnud,» selgitas Virk.
Pärast seda vaadatakse üle nii sidevahendid, pangakonto väljavõtted, sotsiaalmeediakontod kui ka sõbrad-tuttavad. «Püüame pilti saada, kellega on inimene kokku puutunud,» kirjeldas Virk protsessi.
Tähtis roll on ka kadumise põhjusel. «Väga suur vahe on, kas inimene kadus metsa seenele minnes või mingite probleemidega seoses,» sõnas Virk.
Ehkki kadumise tagamaa annab politseile olulise juhtlõnga, häbenetakse tihti tunnistada, et omavahel mindi tülli. «Olukorda püütakse ilustada, kuid see annab meile vale suuna,» rääkis Virk.
Info kogumine ja materjalide läbitöötamine on küllaltki mahukas töö, kuid väljapoole see ei paista. Nõnda võibki ehk vahel tekkida tunne nagu ei teeks politsei piisavalt, lisas Virks.
Kui kaua otsingud kestavad, sõltub igast juhtumist eraldi. «Ei ole nii, et pärast 24 või 72 tundi paneme pillid kokku ja hakkame ootama, kuidas asi ise laheneb,» ütles Virk. Kui ka maastikuotsingud lõpetakse, siis info kogumine ja läbitöötamine jätkub.
Seenelised, riiud ja enesetapjad
Miks inimesed siiski ära kaovad? Kadumisjuhtumite kolm enimlevinud põhjust on Virki sõnul metsa eksimine, inimsuhted ja soov oma elu lõpetada. Suur roll on ka alkoholil. «Kui see on segatud, siis üldse kipuvad ennasthävitavad mõtted kiiremini realiseerima,» sõnas Virk.
Paljude juhtumite puhul ei peaks Virki hinnangul üldse tegelikult rääkima otsingust, sest need on tagajärjed, mida likvideeritakse. «Pigem peaks leidma need algpõhjused ja need kõrvaldama.» Kui need probleemid ära langevad, jääks väga paljud kadumisjuhtumid olemata, on ta veendunud.
Vahel tuleb ette ka, et inimene tahabki ära kaduda. Selliseid juhtumeid ei ole siiski kuigi palju. Täiskasvanud inimest ei saa keelata, kui ta soovib üksi olla, ütles Virk, kuid lisas, et see on hoolimise küsimus. «Inimene võiks vähemalt kellelegi, keda ta usaldab, oma soovist teada anda.»
Kui sellist inimest ei ole, siis tuleks oma soovist teavitada politseid. Asukohta nad kellelegi ei avalda, aga vähemalt jääks ära palju tööd ja lähedastel oleks ka vähem muret.
Virk leiab, et aastaga on inimesed muutunud oma ümberkaudsete osas palju tähelepanelikumaks ja inimlikku hoolivust on palju juurde tulnud. Väljendub see ka selles, et aina enam julgetakse politseile teada anda, kui midagi ei tundu tavapärane. Näiteks kui pole oma naabrit pikka aega näinud.
Mõnikord ehk peljatakse politseid teavitada, kuid Virki sõnul pole vaja tagajärgi karta. Kui inimesega kõik korras, siis otsing lihtsalt lõpetatakse. «Parem ikka kohe teavitada, kui päevi või vahel kauemgi muretseda.»
Virkile meenus vaid paar juhtumit, kus väljakutsele on järgnenud karistus. Neil puhkudel väideti politseile teadlikult, et keegi on kadunud, kui tegelikult nii ei olnud.
