Ajakirjanik Kalle Muuli hinnangul pole Eestis ühtki tähtpäeva, mil saaks kõiki II maailmasõja ohvreid mälestada.
Muuli: Eestis pole päeva kõigi II maailmasõja ohvrite mälestamiseks
15. mai 2011, 17:11
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Minu meelest käis seal pronkssõduri juures sel aastal vähem inimesi, keskmine tähistaja paistis olevat muutunud oluliselt vanemaks, meenutades Tõnismäe üritusi aastatest 2004-2005, kui nad olid veel sellised pisut naeruväärsed, mitte sellised massilised identiteedimanifestatsioonid nagu hilisematel aastatel,» rääkis ajakirjanik Anvar Samost Raadio 2 saates «Olukorrast riigis».
«Tundub, et see üritus kipub vaikselt maha käima,» nentis ta.
«Möödunud aastal oli siiski sõja lõpu 65. aastapäev, see on siiski päev, mil Euroopas lõppes sõda ja tuhanded eestlastest sõdurid, kes olid rindel, said koju, seda ei peaks naeruvääristama,» leidis Muuli.
«Euroopas lõppes sõda siiski 8. mail, mitte 9. mail,» toonitas Samost.
«Eestis ja teistel Nõukogude Liidule allunud aladel pole niivõrd näha ohvrite mälestamist, see on nagu identiteediküsimus ja mind huvitab see, palju siinsetest venelastest kasutab seda Venemaalt lähtuvat 9. mai infovoogu oma identiteedi ehitamiseks,» selgitas Samost.
«On üks asi, kui me Venemaa poolt saame propagandat, teine asi aga, kui meie oma venekeelsed ajalehed seda samas võtmes paljundavad. Meil muidugi on sõnavabadus, aga mis on see mõju, mis sunnib Eestis elavaid inimesi selliseid asju vabast tahtest tegema?» küsis Samost.
«Kui oleks mingi Eesti riigi poolne initsiatiiv, et tähistaksime sõja lõppu Euroopas ja mälestaksime kõiki ohvreid, oleks võibolla parem? Sellel päeval on paha maik, et justkui oleks see Eesti okupeerimisega seotud, kuigi tegelikult ju ei ole,» tõdes Muuli.
«Võibolla peaks sel päeval midagi tegema ametlikul ja kõrgemal tasemel, kui meie riigijuhid on pidanud seda vajalikuks tähistada, näiteks möödunud aastal Moskvas,» pakkus Muuli.
«Teise maailmasõja lõppu pole võimalik sel päeval küll tähistada, Eesti jaoks oleks see päev ehk 31. august 1994, siis kui okupatsiooniväed lahkusid,» leidis Samost.
«8. või 9. mail 1945 Eesti jaoks mingil moel II maailmasõda ei lõppenud, relvastatud võitlus kestis Eestis 1950. aastateni,» meenutas Samost.
«Ma arvan, et aeg ongi see, mis selle asja paika paneb: tuleb vaid silm peal pidada, millist haridust saavad venekeelsed noored Eesti haridussüsteemis, kas ikka sellist, mille on paika pannud haridusministeerium,» rõhutas ta.
«Meil ei ole justkui päeva või sündmust, kus me kõiki selle sõja ohvreid mälestaksime, 9. mai ehk poleks hea selleks, aga kuskil peaks ehk mingi päev olema. Tähistame ju küll üksiksündmusi nagu Tallinna pommitamine või küüditamine, aga II maailmasõja ränka pärandit polegi kuskil kokku võtta,» nentis Kalle Muuli.