Raamist väljas. Mida kunstnikud raha pärast teevad?

Kaarin Kivirähk
, kunstikriitk
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Precarious Workers Brigade toetab Londonis meeleavaldusel koristajatele õiglase tasu maksmist.
Precarious Workers Brigade toetab Londonis meeleavaldusel koristajatele õiglase tasu maksmist. Foto: Precarious Workers Brigade

Paar nädalat tagasi avas armastatud maalikunstnik Tõnis Saadoja Tallinna Kunstihoone galeriis isikunäituse «Stuudio». Ühtlasi lisandus tema nimi koos Edith Karlsoni ja Tanja Muravskajaga sel aastal kunstnikupalga saajate nimekirja. Koos eelnevate aastate palgalistega on neil nüüd võimalus järgmised kolm aastat  jäägitult kunstnikutööle pühenduda.

Kaarin Kivirähk kirjutab: «Stipendiumid ja residentuurprogrammid katavad kunstniku vajadusi vaid mõneks ajaks (ja sedagi enamasti osaliselt) ning nende peale ei saa kunagi kindel olla. Stipendiumiga ei kaasne sotsiaalseid hüvesid, tervisekindlustust, pensionimakseid jms. Seetõttu räägitakse kunstitööga seoses tihti ebakindlusest ehk prekaarsusest, mis tähendab just seda, et iial ei saa kindel olla oma järgmise aasta või kuu töötasudes, rääkimata kaugemast tulevikust. Just prekaarsusega võitlemine ongi üks põhjus, miks peetakse kunstnikupalka nii oluliseks. See annab kunstnikule kindluse järgmise kolme aasta sissetulekute osas ja garanteerib sotsiaalsed hüved.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles