Varjupaigataotlejale ei või teha psühholoogilist testi tema seksuaalse sättumuse kindlakstegemiseks, otsustas Euroopa Liidu kohus.
Kohtuotsus ei luba testida varjupaigataotleja seksuaalset sättumust
25. jaanuar 2018, 11:39
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ungari Szegedi haldus- ja töökohus pöördus Euroopa kohtu poole küsimusega, kas Ungari ametiasutustel on võimalik varjupaigataotleja avaldusi tema seksuaalse sättumuse kohta hinnata psühholoogiaekspertiisi alusel. Pöördumise põhjuseks oli Nigeeria kodaniku kaebus.
Nigeeria kodanik esitas 2015. aastal Ungari ametiasutusele varjupaigataotluse, milles ta väitis, et tal on hirm, et teda võidakse tema päritoluriigis homoseksuaalsuse tõttu taga kiusata. Ametiasutused asusid seisukohale, et taotleja avaldused ei sisaldanud vasturääkivusi, kuid nad jätsid taotluse siiski rahuldamata. Ungari ametiasutuse põhjendasid keeldumist sellega, et psühholoogiaekspertiis, mille korraldamise nad määrasid, ei kinnitanud isiku väidetavat seksuaalset sättumust.
Varjupaigataotleja esitas seejärel Ungari kohtutele kaebuse, milles väitis, et psühholoogilised testid rikuvad raskelt tema põhiõigusi ega võimalda hinnata tema seksuaalse sättumuse usutavust.
Haldus- ja töökohtu pöördumist arutanud Euroopa kohus tõdes, et direktiiv pagulase staatuse saamise nõuete kohta võimaldab liikmesriikide ametiasutustel varjupaigataotluse läbivaatamisel määrata ekspertiisi, et teha paremini kindlaks taotleja tegelik vajadus rahvusvahelise kaitse järele. Ekspertiisi kasutamise tingimused peavad aga olema kooskõlas Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga tagatud põhiõigustega.
Kohus rõhutas, et taotleja poolt oma seksuaalse sättumuse kohta tehtud avalduste hindamisel ei või liikmesriigi ametiasutused ja kohtud oma otsust rajada üksnes eksperdiarvamuses esitatud järeldustele ning need järeldused ei saa olla neile siduvad. Ka on selline ekspertiis kohtu hinnangul parimal juhul üksnes piiratud usaldusväärsusega.
Kohus asus seisukohale, et taotleja seksuaalse sättumuse kindlaks tegemiseks psühholoogiaekspertiisi kasutamine on käsitatav sekkumisena õigusesse eraelu puutumatusele. Kohus rõhutas, et ekspertiisi saab sobivaks pidada üksnes juhul, kui see põhineb piisavalt usaldusväärsetel meetoditel.
Kohtu hinnangul on niisuguse ekspertiisi mõju eraelule ebaproportsionaalne ning selline sekkumine on eriti raske, kuna selle eesmärk on saada ülevaade taotleja elu kõige intiimsematest aspektidest.
Ka märkis kohus oma otsuses, et psühholoogiaekspertiisi korraldamine varjupaigataotleja seksuaalse sättumuse kindlaks tegemiseks ei ole vältimatult vajalik, et hinnata, kas taotleja avaldused tema seksuaalse sättumuse kohta on usutavad. Kohtu hinnangul võivad ametiasutused tugineda ka avalduste loogilisusele ja usutavusele.