Nädalavahetusel Tallinnas, Lennart Merile pühendatud kõrgetasemelisel välispoliitikakonverentsil Venemaa üle mõtteid vahetanud eksperdid leidsid, et kui Venemaal ei õnnestu uueneda, ootab naaberriiki edasine mõju ja tähtsuse minetamine. Venemaast kõneldakse aga ikka palju, sest sealne prognoosimatus tekitab hirme.
Moskva Carnegie keskuse juhi Dmitri Trenini sõnul on tänapäeva Venemaa kohta kasutusel üha enam väljend «post»- ehk -järgne: Venemaa on post-superjõud, millel ei ole enam suurvõimu ei Euroopas ega ka Aasias.
«Esimest korda ajaloos tuleb Venemaal tegemist teha tugeva Hiinaga – Hiinaga, mis on tugevam ja dünaamilisem kui Venemaa,» märkis Trenin. Tema sõnul liigitub Venemaa praegu kolmandate riikide hulka, kuhu arvatakse näiteks ka Türgi.
Bulgaaria liberaalse strateegia keskuse juht Ivan Krastev märkis samas, et Venemaa nõuab multipolaarset maailma, aga riskib sealjuures ise osutuda irrelevantseks.
Austraalia päritolu Venemaa-analüütik Bobo Lo aga ütles, et Venemaa tulevik ei sõltu tegelikult sellest, millised postimperiaalsed suhted õnnestub tal luua USA või Euroopaga, vaid suutlikkusest end sisemiselt uuendada ja moderniseerida. «Venemaa jaoks pole suurim oht mitte lagunemine, vaid lihtsalt aeglaselt tähtsuse ja mõju minetamine,» rääkis Lo.
USA kaitseministeeriumis Venemaa, Ukraina ja Euraasia-poliitikaga tegelev Celeste Wallander selgitas, et Ameerika nn reset-poliitika Venemaa suhtes sündis arusaamisest, et USA ja Venemaa suhted on nii umbe jooksnud, et ei saada hakkama koostööga isegi neis asjus, kus ühised huvid on vaieldamatud. Tuli muuta suhete üldist atmosfääri, sh kinnitada Venemaale, et USA ei tegele Venemaa rahvuslike huvide õõnestamisega.
Samas märkis Wallander, et kuigi Venemaa tuletab läänele pidevalt meelde rahvusvahelisi kohustusi, ei ole meie piisavalt nõudnud nende täitmist Venemaalt, näiteks Euroopa tavarelvastuse piiramise lepingu osas, mille täitmise Venemaa on ühepoolselt «peatanud» – rahvusvaheline õigus sellist võimalust ei tunne. Teiseks ei täida Venemaa oma kohustusi OSCE raames, kus Moskva on kohustunud tunnistama riigipiire ja neid mitte jõu abil muutma, mis aga Gruusias nii ei ole.
Wallanderi hinnangul tekitab Venemaa praeguse juhtkonna seisukoht, et tuleks tunnustada Venemaa eriõigusi lähipiirkonnas, hõõrumisi riikide vahel, kuna seda ei tunnista isegi need Euroopa maad, kellega Venemaal on muidu head suhted. Venemaa selline suhtumine pole mõttekas ega aita kaasa ka Venemaale oluliste murede lahendamisele.
Wallanderi hinnangul võib Venemaa end taas oluliseks muuta, kuid selleks tuleb ajakohastuda, mis tähendab muu hulgas strateegiat välisinvesteeringute kaasamiseks ning hea valitsemistava, läbipaistvuse ja õigusriigi edendamist.
Teises diskussioonis, kus osalesid Venemaa endine asepeaminister ja opositsioonipoliitik Boriss Nemtsov, endine president Putini majandusnõunik Andrei Illarionov jt praeguse režiimi kriitikud, jäi kõlama veelgi pessimistlikum toon ning tõdemus, et eelseisvad valimised ei pruugi pakkuda valikuvõimalust, vaid praegune juhtkond kasutab neid võimu kindlustamiseks.