/nginx/o/2009/12/21/286216t1h7f2a.jpg)
Kuidas ikkagi määratleda lõppu? Kas on see tõesti millegi serv, olemasolemise jätkumatus? Või on lõppu õigem käsitada kui eesmärki, kui midagi niisugust, mis konstrueerib tähenduse? Ütleb ju Juri Lotmangi: «Millel ei ole lõppu, sellel ei ole ka tähendust» («Kultuur ja plahvatus», 2001).
Romaani «Põrgupõhja uus Vanapagan» on sisse programmeeritud probleem, mis just n.-ö. teologiseeriva lugemisviisi raames saab erilise tähenduse.