Filmiarvustus: fiksikutel polegi saladust!

Verni Leivak
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaader filmist.
Kaader filmist. Foto: outnow.ch

Kas teil on kunagi juhtunud nii, et lähete kinno – ja veel esilinastusele – ning kassaneiu lubab teil veerand tundi enne seansi algust valida saalis endale ükskõik millise koha? Kolmapäeva õhtupoolikul just nii juhtus, sest peale minu ei leidunud sel kellaajal ühtki teist filmihuvilist, kes Venemaa arvutianimafilmi «Fiksikud: suur saladus» eesti keelde dubleeritud varianti vaadata oleks tahtnud. Tõsi, enne algust saabus saali üks eesti pere, ema, isa ja umbes kolmeaastane laps, nii et olime neljakesi.

Tuleb kohe mainida, et filmi pealkiri «Fiksikud: suur saladus» on eksitav, sest kes kas või telekast mõnd «Fiksikute» seeriat näinud – ja neid vorbitakse juba 2010. aastast –, sellele on need tegelased tuttavad. Seetõttu on juba ammu teada, et fiksikud on pisikesed, noh, umbes kahesentimeetrised õhu-lainelaudadel lendavad olendid, kes elavad meie kõrval ning on võimelised elektrijuhtmeid pidi liikudes tehnikavahendeid korda tegema või rikki ajama. Millegipärast ei taha nad, et neid nähtaks, ning kui mõni kõrvaline isik, välja arvatud kaheksa-aastane poiss Dima, neid märkab, muutuvad nad otsekohe kruvideks. Lühidalt: suur saladus, mida meile pealkirjas lubatakse, on fiksikute olemasolu fakt üldse, ehkki näeme neid juba esimestes kaadrites.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles