Kivi Sindi gümnaasiumi seinas on väärt 1000 kivi Hiina müüris

Urmas Saard
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Tartu rahu 98. aastapäeval toimus Sindi gümnaasiumis koostöös Paikuse põhikooliga õpilaskonverents, kus peaesinejana rääkis diplomaat Mait Martinson.

Sindi gümnaasiumi õpilasesinduse president Eliise Kull ütles Tartu rahule pühendatud konverentsi sissejuhatades, et erinevalt eelmiste aastate õpilaste ettekannetest esinevad tänavu kooli vilistlased. Kordamööda said kõnepuldis sõna vilistlased Mait Lind, Taavi-Toomas Tärk ja Lisette Kandima.

Peaettekandega esines Martinson. Kull tutvustas vilistlast kogemustega suursaadikuna, kes on esindanud Eesti Vabariiki Hiinas, Iirimaal ja Valgevenes. Martinson töötab välisministeeriumi julgeolekupoliitika ja transatlantiliste suhete büroo nõunikuna, asudes riigi strateegilise kaubakomisjoni liikmena esimehe ülesannetes.

Esmalt andis Martinson Sindi gümnaasiumile kingituseks toodud sinimustvalge laualipu ühele kooliaulas istuvale neiule hoida. Mõni aeg hiljem palus ta selle lipu õpilase enda valikul paigutada sobivale kohale. Õpilane pidas kõige paremaks asukohaks vabadussõjas langenute mälestustahvlit aula seinal, mille ette ta lipu asetas.

Martinson jutustas Tartu rahu lepingu originaali pikast teekonnast koju tagasi jõudmisel. Keerulisel ajal, 1940ndatel pakkis Eesti välisministeerium neli kasti oluliste dokumentidega kokku ja saatis märtsis 1940 Eesti saatkonda Stockholmi. Juba sama aasta juulis saadeti need kastid Nõukogude võimu nõudel tagasi. Aga suurte toimetamiste kestel ei märgatud, et üks kast oli lahti võetud ja puudus Tartu rahu lepingu originaal. See jõudis Eestisse tagasi 2002. aastal.

"Ega Eesti läbirääkimised lõppenud Tartu rahuga. Aastatel 1993 ja 1994 toimus Lohusalus mingis mõttes kordus. Eesti poolelt oli Jüri Luik, kes mõneti meenutas Jaan Poskat. Ta jalutas Vene delegatsiooni juhiga kalda peal. Nad rüüpasid teed ja Tartu rahu oli meil nii-öelda laual," meenutas Martinson. Toona ei näidanud Eesti oma sõjalist võimsust, aga salarelv 1993. aastal oli rüperaal. Sel ajal oli sülearvuti kõva sõna ja selle klõbistamine avaldas Vene delegatsioonile muljet, sest nemad kasutasid ikka veel paberit ja pliiatsit märkmete tegemiseks. Nii pidasid venelased tõenäoliseks, et eestlased peavad sülearvuti abil otseühendust oma lääne liitlastega. See oli siis meie diplomaatiline nipp," selgitas Martinson.

Veel rääkis Martinson sellest, et diplomaadina on oluline iga päev olla ühes osas eestlane ja sellest kõnelda. "Kui sa asud Hiinas, tuleb tõesti rääkida, et meie maalapi iga kivi – olgu Tallinna raekoja platsil või Sindi gümnaasiumi seinas – on väärt 1000 kivi Hiina müüris.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles