/nginx/o/2020/06/01/13130655t1hd490.jpg)
/nginx/o/2018/01/24/7511263t1hcd80.jpg)
Ida-Virumaa ainsal päris linna nägu linnal Narval on käes põnevad ja viljakad ajad, mil püritakse Euroopa kultuuripealinnaks 2024. Staažikas linnapea Tarmo Tammiste, kes teab väga hästi nii oma linna plusse kui miinuseid, leidis intervjuus Põhjarannikule siiski, et üleeuroopalise tähelepanu koondumist piirilinnale pole vaja peljata − pigem tuleb keskenduda tekkivatele võimalustele.
Tean, et näiteks Narva muuseumi rahvas oli presidendi kõnest kultuuripealinna kandidaadi väljakuulutamisel pisut häiritud. Juttu oli põnevatest asjadest, mis tulevad, aga ei puudutatud pikki aastaid üheks Narva olulisemaks maamärgiks ja linna visiitkaardiks oleva muuseumi aeglase mõrvamise − või vähemalt selle katse küsimust.
Ajalugu on meie linna vastu väga karm olnud. See enam-vähem pühiti maa pealt ning vanu ja toredaid asju on siin väga vähe alles jäänud − bastionid, kindlus ja muuseum ühes kompleksis on üks neist vähestest. Loomulikult on ta olnud üheks Narva visiitkaardiks. Muuseumi kollektiiv on teinud ka Euroopa fondidest raha taotlemisel väga head tööd. Teame, et ees on päris pingeline projekteerimis- ja ehitusperiood, mis muudab üpris oluliselt ajaloolise linnuse nägu ja lisab ka uusi võimalusi. Kahtlemata on Narva muuseum üks väga tähtsatest partneritest, et kultuuripealinna tiitel pälvida, et pealinnaks olemist mitmekesistada ja läbi viia.
On mitmeid põhjusi, miks tekivad tülid või arusaamatused, ja kui need tekivad sellel pinnal, et kellegi nägu ei meeldi, on tegu kõige raskema juhusega. Võib kokku leppida selles, et mõni idee ei olnud nii hea, aga kui tekib isiklik, inimestevaheline konflikt ning see väljub kontrolli alt − kaks poolt ja kumbki ei astu sammu kõrvale või vastu −, ongi kõige halvem. Praegusel juhul oligi tegemist sellise isikutevahelise vastasseisuga: muuseumi direktor versus Narva volikogu.
Ega Narva volikogu ei ole ju üks ja monoliitne aju/süda/organism?!
Seal on küll eri inimesed, aga paraku läks nii, et suurem osa volikogust oli seda meelt, et senine muuseumi direktor ei jätkaks: «Ükskõik kes, aga mitte tema!»
Meediast meenub, kuidas keegi olevat kellelegi midagi lubanud − konkreetselt kultuuriminister Indrek Saar olevat lubanud, et Andres Toode ei jätka muuseumijuhina − ja Saar ütleb, et «pole olnud». Nüüd ei ole Toode enam direktor, aga muuseumisõda ju jätkub.
Ma juures ei viibinud ega oska kommenteerida, kas öeldi või ei öeldud. Mäletan juttu, et korraldatakse uus direktori konkurss, ja see ka korraldati. Pean tunnistama, et osalema tulnud kandidaadid ei olnud just kõige tugevamad. Aga valik tuli teha. Kuu aega tagasi toimunud sihtasutuse nõukogu istungil pandi paika ajutine juhatuse liige Ivo Posti. Seda tegelikult ei saa olla − juhatuse liige ehk direktor kas on või teda pole. Paar nädalat tagasi toimus nõukogu koosolek, kus valiti uus nõukogu esimees, ja nüüd toimub nõukogu koosolek, kus, ma väga loodan, pannakse direktor paika − et asi saaks edasi minna; et saaks normaalselt tööle asuda; et raha, mis tegelikult on olemas, saaks tervikuna üle kanda ning muuseum võiks oma töö ja arenguga edasi minna.
Kui kasutasite väljendit «nägu ei meeldi», adun, et teie nägu vist meeldib. Kuidas muidu seletada fakti, et olete olnud Narva meer pisikese pausiga 2002. aastast alates. See on ju Narva rekord?!
On küll rekord. Kindlasti ei meeldi ka minu nägu kõigile ja see polegi eesmärk − see oleks rohkem klouniamet. Tuleb teha nii, et oleks võimalikult vähe neid, kes on tehtavate otsuste peale solvunud. Aga mitte mingil juhul võtta endale eesmärgiks kogu aeg mõelda, et “vot temale ma äkki ei meeldi”. Ja nii sitt mees ma ka pole, et mul ühtegi vaenlast poleks − seegi on kindel. Nii on läinud: korra, pool eelmisest perioodist, olen saanud ka volikogu esimehe leiba süüa.
Olete ju näinud Toomas Hussari filmi «Seenelkäik»? Autor rääkis mulle, et hakkas maailmast õigesti aru saama, kui tunnistas endale, et inimene on vaid osa loomariigist. Teil jällegi on veterinaari haridus ja töökogemus − äkki kulubki turovskilik loomade psühholoogia tundmine Narva karvaste ja suleliste juhtimisel marjaks?
Kindlasti on loomaga lihtsam, ega tema käest eriti ei küsita. Loomaga resultaadi saavutamiseks on kaks varianti: piits või präänik. Loomulikult katsuks ikka präänikuga, aga kui on vaja piitsa anda, siis antakse ka. Inimeste puhul seda meetodit päris kasutada ei saa. Siin tuleb ikkagi rääkida − kõne- ja mõtlemisvõime on antud, tuleb neid kasutada. Ajad, mil täitevkomitee esimees võis rusikaga lauale lüüa ja öelda: «Teie olge vait ja on nii!», on möödas ja kahtlen sügavalt, et need kunagi naasevad. Kuigi vahel, tunnistan, tunnen sellest sügavalt puudust.
Üks seletus muuseumisõjale ja selle mittelahenemisele on, et volikoguga suhelnud riigi esindajad ei tunne kohalikku mentaliteeti ja eelmainitud psühholoogiat. Kui sulle esmalt ei meeldi kellegi nägu ja teine pool tulebki sulle vastu, adutakse hoopis vastaspoole nõrkust ja jäärapäine himu oma võimu näidata aina kasvab. Kõige selle tagajärjel aga Narva pärli olukord üha halveneb − juba on neid, kes plaanivad muuseumitöölt lahkuda.
Kõik sõltub inimesest, kuidas ta soovib konflikti või probleemi lahendada. Üks variant on teha seda nii, nagu seda on teinud praegune kultuuriminister ja temale alluvad kolleegid. Samas kui näiteks Jürgen Ligi või Rein Lang oleks ses ametis, oleks see küsimus lahendatud ja hoopis jõulisemal viisil. Siis oleks riik võtnud särgi seljast ja näidanud, kui suur muskel tal on, ja linn oleks lihtsalt pikali löödud. Kumb on õigem tee, on omaette küsimus.
Loe täispikkuses intervjuud Põhjarannikust.