Elo-Mari Truupõllu olümpiaessee: võit iga hinna eest?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Spordiga on tegeletud juba aastasadu. Kuna spordialasid on üksjagu, saab igaüks leida endale meelepärase.
Spordi mõte on edendada inimese füüsilist tervist – hoida keha liikuvana, kuid samal ajal ergutada ka vaimset poolt. Sport tugevdab meeli ja vastupidavusvõimet, võimaldab ennast ületada, luues sellega hea enesetunde. Sportimine on lõbus ja kasulik ajaviide, mida võib teha endale sobivates tingimustes.
Ennast liigutada võib üksinda, et elu üle mõtiskleda või mõtteid argipäevast eemale viia. Koos endaga trenni tegema võib kutsuda ka pereliikmed või sõbrad kohvitamise ja tordisöömise asemel. Spordi üheks peamiseks ülesandeks on siiski lahutada inimeste meelt. Spordile kaasaelamine liidab nii treeningradadel piiride kompajaid kui ka diivani peal lösutavaid spordisõpru, kelle jaoks võib ka külmkapi juurde minemine olla rekordivääriline saavutus.
Suurimaks spordivõistluseks maailmas on olümpiamängud, mis toimuvad iga paari aasta tagant. Nagu ütleb olümpiadeviiski «Citius. Altius. Fortius.», tulevad sinna kokku erinevad inimesed, et näidata oma võimeid: ühed teevad kiiruskatseid, teised üritavad teiba abil aina kõrgemaid latte ületada ning kolmandad püüavad suuri raskusi tõstes Maa füüsikaliste iseärasustega võistelda.
Olümpiamängud on üheks suureks iidse antiikkultuuri edasikandjaks. See on oluline sündmus ka selle poolest, et liidab kõik maad ja rahvad kokku – ühtseks ja kaasaelavaks. Kuid kas olümpia leiab koha ka tulevases tehnoloogialembeses maailmas? Mul on tunne, et tulevikus osaleb olümpiamängudel aina vähem inimesi, juhul kui olümpianorme ei muudeta, sest tulevane maailma elanikkond jääb füüsiliselt aina nõrgemaks. Kuid kes teab, võib-olla tuuakse neid piire siiski madalamale, et motiveerida inimesi spordimaailmas redeleid vallutama.
Võit iga hinna eest? Mina arvan, et võita ei tule iga hinna eest, vaid ainult juhul, kui hind on taskukohane ja võidu saavutamine tervisele liiga ei tee. Pahatihti aga juhtub nii, et sportlased osalevad suurematel spordiüritustel, ka olümpiamängudel, selleks, et eelkõige võita. Selle saavutamiseks kasutatakse dopingut või muid keelatud aineid. See näitab, et inimesed soovivad enda kaelas näha läikivat kuldset medalit, mille taga võib peidus olla hoopis kuulsuseiha. Selline käitumine ei ole aga aus sportlaste suhtes, kes on tulnud oma saavutusi näitama aastatepikkuse, raske ja vaevalise töö tulemusena.
On küll õilis eesmärk tuua medal kodumaale, kuid kindlasti mitte iga hinna eest. Võita tuleb, aga mitte teisi, vaid eelkõige iseennast. Esmalt peab vallutama iseenda, alles siis võib ülejäänud maailma poole suunduda. Loodan, et kõik inimesed leiavad võimaluse, kuidas vallutada oma eesmärgid ning aitavad selleni jõuda ka teistel.
Esseekonkurss «Võit iga hinna eest?»
- Toimub veebruaris Pyeongchangis toimuvate taliolümpiamängude väärikaks tähistamiseks.
- Konkursitööde, esseede pikkus kuni 5500 tähemärki (koos tühikutega), esitamine on praeguseks lõppenud.
- Võistlustöid hindab žürii, mida juhib Priit Pullerits ja kuhu kuuluvad veel Aivar Reinap, Ott Järvela, Neeme Korv ja Aarne Seppel. Võitjad kuulutatakse välja vahetult enne olümpiat.
- Postimehel on õigus avaldada saadetud tööd veebis ja paberlehes.
- Peaauhind on 300-eurone Coopi kinkekaart, žürii võib välja anda ka lisaauhindu.