Illusioon armastusest

Heili Sibrits
, kultuuritoimetuse juhataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maria Peterson Rainer Sarneti lavastuses «Öö lõpp».
Maria Peterson Rainer Sarneti lavastuses «Öö lõpp». Foto: Gabriela Liivamägi

Rainer Sarneti «Öö lõpp» on lummav lavastus, mille muudab eriliseks kunstniku (ja valguskunstniku) Kristjan Suitsu meisterlik töö. Suits on Sõltumatu Tantsu Lava saali keskmesse ehitanud põlvekõrguse sügavuse ja just sellesse musta ringi – depressiooniauku, pooleli olevasse hauda – on end määranud Thérèse Desqueyroux, naine, kes enda sõnul soovis mürgitada abikaasa, hülgas tütre ja kõige tipuks võrgutab tütre väljavalitu. Ehkki mürkrohelises kleidis, palavikuliselt lõõmavate silmadega kaunitar peaks olema üdini halb, moraalitu ja vääritu, paneb Maria Peterson hukkamõistu asemel pigem kaasa tundma, mõistma.

Arvustus

  • «Öö lõpp»

  • François Mauriac

  • Dramatiseerinud ja lavastanud Rainer Sarnet
  • Osades Maria Peterson, Maria Koff, Karl Robert Saaremäe, Eliann Tulve, Karl Valkna 
  • Esietendus Vabal Laval 24. jaanuaril

Maria Peterson peaks mängima vananevat (keskealist?) naist, aga raske on näha temas vanadust, elule alla vandumist, ei, tema Thérèse januneb elu järele, kraabib end küüntega haua äärele, vaatab korraks peeglisse ja ning siis lööb kahtlema. Korraks. Hetkeks. Minutiks. Õhtuks. Aga kas saab maailma ja enda vahele müüri ehitada, kui elu ise (Karl Robert Saaremäe) astub ta uksest sisse ja pakub võimaluse unistada ja mängida, uskuda taas võimalustesse ning armastada? Thérèse ei saa.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles