1898. aastal oli 35aastane Eduard Vilde joone alla tõmmanud oma ebaõnnestunud abielule ja kolinud Tallinna, kus töötas usinalt Eesti Postimehe toimetuses. Mees, keda tõmbas noorusest peale kaugete Euroopa metropolide poole, ootas kannatamatult võimalust sellest rutiinist pääsemiseks. Lõpuks saabus oodatud võimalus, kui ajakirjanikele leiti võimalus sõita Pariisi 1900. aasta maailmanäitusele. Vilde sai reisipuhkuse tervelt kaheks kuuks.
«Mu tiivad kasvasid – kasvasid vägevasti. Väljaandja ohkas ja hakkas mulle asemikku otsima,» on kirjamees rõõmsalt osatanud. Ettevalmistuseks luges ta hoolega saksakeelseid reisibrošüüre ja juba kolm nädalat enne väljasõitu hakkas Balti jaamas käima, et suurte sõõmude kaupa sisse hingata vedurite tossu. Reisipalavik jõudis haripunkti 27. mai õhtul, kui ta viimaks sai võtta sisse istekoha Riia rongis.
Need tülikad piiripunktid
Riia, Muravjovo ja Košedary kaudu jõudis kirjanik Saksa-Preisi piirile. Piirijaamas ei lastud reisijaid vagunist välja, vaid sandarmid korjasid passid kokku, need viidi jaama revideerimisele ning toodi siis jälle vagunitesse väljajagamiseks tagasi. Veerenud üle piiri, Preisi ametnikud passe enam ära ei korjanud, piisas, kui reisija passi nähtavalt käes hoidis. Vilde rõõmustas, et piirikontroll jälle sammukese vabamate olude poole oli teinud, enam polnud Venemaa passides kohustuslik saksa konsuli tempel ja enam polnud viisa eest tarvis maksta: «Peale Vene- ja Türgimaa võid terve Euroopa ilma passita läbi luusida.»
«Kas teate, armas Hr. Põld! Teil ei näi aimugi olevat, kus te praegu olete. Te teete, justkui oleksite Rakverre sõitnud pastlanahku ostma, aga Te olete Pariisis, inimene! Kas te siis ei tea, et Pariis maailma süda ja aju on /…/ Me olime Pariisis! Tõesti Pariisis!»
Kuid tülikatest tolliprotseduuridest ei pääsenud kuskil piiril. Pahaselt porises kirjanikuhärra: «Muud ei saanud tehagi, kui köita rihmu lahti ja pane jälle kinni!» Vilde pühendas oma pahameele väljendamisele pika, temale omase vaheda ja terava kirjelduse: «Sa istud oma kimpsude-kompsudega õnnelikult vagunis, rong viib su otsekohe, ilma et ümberistumist oleks, reisi-eesmärgile – seal tuleb sulle mõni väikese riigi piirike põigiti ette. Nüüd koli kõige kraamiga vagunist välja, jäta oma hea soe iste jumala ja kurja ilma hoolde, tassi palehigis kõik vaksali sisse, lao päratu pika ringimoodulise leti peale ja oota siis kannatlikult, kuni ametnikud, kes ringleti sees olevas ümarikus ruumis sekeldavad, vaatamisjärjega sinu juurde jõuavad. Lipendab sul viimaks tollisedel asjade küljes, siis koli kõik uuesti kokku ja tiri vagunisse tagasi.»
«Te olete Pariisis, inimene!»
Seiklused rongidega kestsid tervelt kaks nädalat, enne kui lõpuks sihtmärgile lähenema hakati. Eduard Vilde märkab kohe kummalisi asju – juba mõnikümmend versta enne Prantsusmaa pealinna hakkasid mõlemal pool raudteed viljapõldude seest kõrged tulbad ja nende külge kinnitatud suured tahvlid nähtavale kerkima, «kõik karjuvate värvidega kirjuks vaabatud. Süllapikkuste tähtedega olid siltide ja tahvlite peale kaubaäride ja nende soetuste nimed üles maalitud». Eestimaale selline ärimeeste reklaamitrikk tolleks ajaks veel jõudnud polnud, seega oli Vildele selline asi üsna harjumatu ja võõrastama panev. «Mida ärimehe alati tegev, igavesti uuriv aju võistluse pitsitusel kõik välja ei mõtle! See piinatud ja koormatud mammona-ori ei leia linnas enam müürinurkasid, katuseharjasid, aiamulkusid küllalt, kuhu ta oma kiidukuulutused üles võiks panna, ta sõidab linnast mitukümmend versta välja, rendib talutaadi või mõisahärra käest nii palju põldu, et ta sinna kaks tulpa tahvliga võib üles seada, ning viimase pealt hõiskab ta inimestele, kes veel kaubaostmise peale ei mõtlegi, raudteevaguni akendest sisse: «Tulge minu juurde, üksnes minu juurde, minu kaup kõigest üle!»» Kõige agaram ja pealetikkuvam näis olevat kakao- ja šokolaadivabrikant Manier. Niisiis võis kindel olla, et neid maiusi Pariisist igast suuremast ärist leida võis. Rong suubus Gare du Nord´i ilmatuma klaaskupli alla, tossutanud enne läbi La Chapelle´i linnajao nõgiste hoonete ja kitsaste tänavate.
Kuigi Eduard Vilde reisis tegelikult üksi, siis oma reisikirjas on kasutanud ta kavalat nippi. Ta on endale hüpoteetilise reisiseltsilise välja mõelnud, kellegi lihtsameelse talumehe ja nimetanud selle hr Põlluks. Temaga sai vestlust arendada, et muljed raamatus vahetumad tunduksid. Nii kirjeldab Vilde oma emotsioonide tulva, kui ta vaksalis rongist välja astus ja tahtis kasvõi igat ettejuhtuvat võõrast emmata: «Kas teate, armas Hr. Põld! Teil ei näi aimugi olevat, kus te praegu olete. Te teete, justkui oleksite Rakverre sõitnud pastlanahku ostma, aga Te olete Pariisis, inimene! Kas te siis ei tea, et Pariis maailma süda ja aju on /…/ Me olime Pariisis! Tõesti Pariisis!»
Esimesed sisseahmitud muljed
Pariisis oli varajane suvine hommikutund ja inimesi veel vähe. Võtnud troska, asus Vilde teele Rue Jacobi poole, kus tal oli kinni pandud tuba Hotel de la Grille´is. Meeleolukalt kirjeldab reisimees esimesi muljeid suurlinna ärkavatest tänavatest. «Sõitsime paarist bulvarist üle. Suurte pritsidega piserdati uulitsaid, liha- ja keeduviljavankrid liikusid turukodade poole, pühiti kõnniteid ja seati kohvimajade ees laudu ja toole korrale.» Väikese võõrastemaja ees soojendas ta südant uksehoidja ja perenaise isiklik vastuvõtt: «Pariisi väikekodanik on väga püüdlik ja tegev inimene.»
Vilde kirjutised Pariisist on kaootilised. Ta pole jälginud kronoloogiat oma tegevuste kirjeldamisel, vaid emotsioone. Ja enam kui Louvre, Eiffeli torn, Pére-Lachaise´i kalmistu või Pariisi maailmanäitus ise, näis teda huvitanud Pariisi tänavaelu, selle hingus ja boheemlik olemus. Eduard Vilde tundis end tõelise suurlinna härrasmehena, jalutades elegantselt riietatuna Prantsusmaa pealinne bulvaritel, istudes kohvikutes ja tehes teravapilgulisi tähelepanekuid. Sinna võis ta nüüd rahumeeli jääda kolmeks nädalaks.
Tolle aja maailma kõrgeim ehitis Eiffeli torn oli selleks ajaks vaid üksteist aastat linna ehtinud ja oli näituse puhuks esimest korda elektrituledega valgustatud. Kuid Vildele ta erilist muljet ei avaldanud. Lasknud end Eiffeli torni otsa vinnata, ohkas kirjanik pilku üle Pariisi panoraami libistades hoopis dramaatiliselt: «Jõuab inimese silm seda kõike näha ja ära vaadata? Suudab ta vaim seda ära seletada, julgen ma sulge ülepea kätte võttagi, et seda määratumat rägastikku, seda hommikumaa muinasjuttu osaltki kirjeldada? /…/ Pariisi peab nähtama, mitte tema üle loetama.»
1900. aasta maailmanäitus
Kuna ajakirjanikuna oli tal kohustus saata kirjutisi näitusest, siis jagaski Vilde oma aja maailmanäituse ja Pariisi linna vaatamisväärsuste vahel, külastades üle päeva maailma suurimat väljapanekut. Näituseväljak laius lausa 108 hektaril, seepärast pole imestada, et enamus näituse kirjeldamisest kulus Vildel ohkimisele, kui grandioosne see väljapanek on. Vähemalt pidi kirjanik üles otsima Venemaa väljapaneku, kus tema erilist tähelepanu pälvisid Uurali mägede kivimitest valmistatud suur Pransusmaa kaart ja Putilovi vabrikus ehitatud vedurid ja vagunid Siberi raudtee tarvis. Väikest Eestit esindas Lutheri vineerivabriku väljapanek, mis paistis silma originaalsuse ja uudsusega. Pariisis toimunud viies maailmanäitus 1900. aastal oli avatud aprilli keskpaigast kuni novembri alguseni. Tänavatel tunglesid tohutud massid kõikvõimalikest maailma paigust.
Pariisi tänavapilt ja liiklus
Eduard Vilde lõbustas end tänavatel jalutades äraarvamismänguga – kust küll kõik need inimesed siia kokku on voorinud. «Riide poolest ei ole rahvusi palju ära tunda, sest Pariisis tõmbab igaüks euroopa ülikonna selga, välja arvatud mõned poolmetslased meretagustelt asumaadelt, kes pükstes käia ei oska. Vahel on seda moodistamisõhinat otse naljakas näha. Ameerika mustad on euroopa haridusega üleüldse ja riietega iseäranis juba täiesti vilunud. Nad liiguvad pariislase väleduse ja osavusega bulvaritel, ega anna talle ehete moodsuse poolest järele, iseäranis, mis õrnasse soosse puutub. Meie nägime nii toredaid musti prouasid ja preilisid Pariisis, et imestama pidime. Meie nägime musti rõõmutüdrukuid bulvaritel luusivat ja oma kurba äri ajavat. Leiab Pariisis ju iga kaup ostjaid. Mustade ja mustjate kõrval nägime ka kõiki muid ihukarvasid, mis viies maailmajaos leida. Läbi ja läbi mõõdistatud on iseäranis jaapanlased. Ainult nende kollakas ihuvärv ja pisikesed viltused silmad tuletavad veel aasialast meelde. Visamini hoiavad hiinlased oma rahvariietest, peakatetest ja pikast patsist kinni.»
Üsna pea harjus kirjaniku silm tänavapildist eristama pariislasi endid. Ilmselgelt kõige maitsekamalt riietatud, ilmselgelt elegants ja loomulikkus sündides veres ja ihus. «Ja kuidas ta ehteid kanda, kuidas ta ülepea liikuda mõistab! Seda mindagu Pariisi vaatama. Pariisi naisterahval, ka lihtsal õmblusmamslil, on oma ilmuurimata saladus, kuidas ta oma riide ja ehte mõjuma paneb, kuidas ta iga liigutuse, olgu käe, jala või terve kehaga, ilusa kujuka ümariku teeb. Ja kes seda järele püüab teha, kukub läbi.»
Vilde nautis suurlinna kihavat elu, imetles laiadel kõnniteedel lainetavat inimmurdu ja sõiduteel voogavat hoburaudtee, omnibusside, tõldade, troskade ja automobiilide voolu. Eriliselt lõi Champs-Élysées' avenüü kihama kella nelja ja kaheksa vahel õhtupoolikul, kui Pariisi raha- ja võimumaailm sõitis kuulsasse Boulogne’i metsa jalutama. «Terve määratu uulits on üksainus lainetav, mässav sõitjatemeri, mis kahte vastastikku jooksvasse voolusesse jaguneb – paremat kätt sõidetakse edasi, pahemat kätt tagasi.»
Kõige harjumatum Vilde jaoks oli autode päratu hulk. See sõiduk oli Pariisis tolleks ajaks juba harilikuks liiklusvahendiks saanud, hobune aga tasapisi elektri ja bensiini ees taanduma hakanud. «Nad on kergemini juhitavad kui tulised ja perud hobused, seepärast pole nende läbi sündivate õnnetuste arv vististi mitte suurem kui need, mis hobuvankrite süüks langevad. Ma panin ülepea imeks, et Elysée uulitsal mitte iga päev tosinate kaupa inimesi surma ja vigastada ei saa. Sõidukihin on pealtnäha elukardetav. Õnnetuste eest hoiab Pariisi üpris tubli politsei, sõitjate imekspanemisväärt hool ja osavus ning mõistlikuks taltsutatud rahvas ise.»
Siinkohal äratasid kirjaniku tähelepanu ristteedel seisvad politseinikud, valged sauad käes. Varemnägematu vaatepilt, mis vääris kirjeldamist: «Uulitsa sõiduteel on tõld tõlla küljes kinni, üleminek on võimatu; seepärast koguneb jalarahvas, kes üle uulitsa soovib minna, uulitsa servale vallina kokku. Nüüd korraga tõstab politseinik oma valget keppi – kõik sõitjad peatavad, üleminek, kuni uulitsa keskele, kus üks kõrgem ooteplatvorm on, saab vabaks ja rahvas voolab sinna. Nüüd tõstab ka sellel platvormil seisev teine politseinik kepi, ja teisel uulitsapoolel sõitvad tõllad seisavad sedamaid. Rahvas voolab ruttu sel viisil sünnitatud tühjast tänavast , tõldade eest, läbi teisele uulitsaäärele. Nüüd lasevad politseinikud oma nuiad langeda, ja nagu Moosese kepi läbi kuhjaaetud vesi Punases meres jälle kokku voolas, kui juudid jala läbi olid pääsenud nii sulavad tõldade read Elysée uulitsal jälle kokku ja mühavad ilmlõpmata vooril edasi.»
Pariisi tänavakohvikud
Üsna harjumatud olid Eduard Vilde jaoks ka Pariisi tänavakohvikud. Esimesest pilgust armus ta nendesse. Pole ju paremat kohta, kus väsinud jalgu puhata, ümbritsevat elu seirata ja nautida mõnd head jooki. Ja eriti mõnus oli, et seal võis istuda kaua tahes midagi juurde tellimata. «Bulvaril istet võtta – kuidas see läheb? Läheb küll. Muidugi kõnniteel. Ja ühe kohvimaja ees. Pariisi kohvimajad ja suured restoranid ulatuvad nimelt ikka uulitsale. Päratu lai, avar kõnnitee nende esisel on marmorlaudu toolidega täis. Toobrites kasvavad ilupuud ja lille-ehted annavad paigale aia kuju. Restoranil on uulitsa poole kas klaasist seinad, mis suvel eest ära võetud, või võimata laiad avatud klaasuksed, nii et sisemised ruumid maja esisega täiesti ühenduses seisavad.»
Olenevalt päevast ja tujust tellis ta kohale kiirustanud lühikese musta jaki ja valge põllega kelnerilt kas kohvi, õlut või veini. Teest oli ta õppinud hoiduma pärast seda, kui hotelli perenaine oli teda hoolitsevalt põetanud omavalmistatud kuuma teega. Nimelt olnud see «kannutäis keedetud rabavett, mille «leaget» magu ka sinna juurde tarvitatav rõõsk koorgi ei suutnud parandada». Suutmata maha suruda oma määratut uudishimu, tellis Eduard Vilde ühel päeval ka kuulsat kunstnike jooki – absinti. Pariisis oli selle rohelise kange märjukese maitsmiseks olemas isegi iseäraline «absinditund» kell 4-6 peale lõunat. Detailselt kirjeldas Vilde joogi serveerimist ja tarbimistseremooniat, kuid jõudnud maitsmiseni, oli tema pettumus vägev: «Sa taevake aga, missugust sodi pariislased kalliks joogiks peavad. Esimene tilk, mis mu keele peale sattus, kiskus mu näo viltu. See vänge hais ja maitse ei lahkunud sel päeval enam minust.»
Kirjanikku paelusid tänavakohviku atraktsioonid. Laudade vahel sõelusid müügimehed, kes poolpaljaste naiste pilte pakkusid; kunstnikud, kes külastajatest valmis olid portreid joonistama; tsirkuseartistid, kes valmis nuge neelama või mõõgavõitlust etendama. Hämmastav oli see, et need laadaatraktsioonid rahvast kokku jooksma ei meelitanud, mis ilmtingimata oleks kodumaal sündinud. Ja ka see, et kogu palagan üldse mitte paari sammu kaugusel seisvat politseinikku ei häirinud. Ainult kerjamine niisama, midagi etendamata või müügiks pakkumata, oli Prantsusmaal kõvasti keelatud.
Kohtumine kaasmaalastega ja kuulsuste matusepaikadega
Sajandivahetuseks oli Pariisi elama kolinud ka arvestatav hulk kaasmaalasi. Saanud teada, et väikese Eesti asunduse liikmed laupäevaõhtutel ühes väikeses restoranis St Germaini bulvari lähedal koos käisid, seadis Vilde ühel sellisel õhtul sammud sinnapoole. Ta kohtas sel õhtul oma tosinat eestlast, kelledest kaks-kolm koguni õrnema soo esindajad olid. See rahvas oli peale ühe inseneri kõik käsitöölised, enamasti rätsepad, klaveriehitajad jne. Meie kunstnike ja kirjanike invasioon Pariisi seisis alles ees.
Üks viimastest käikudest oli Pariisi kuulsatesse «surnute linnadesse», Pére-Lachaise´i kalmistule ja Montmartre´i matusepaika. «Need ei näi matusepaigad olevat, vaid päris väikesed linnad kivist hoonete ja prügitatud uulitsatega, surnute linnad sõna õiges mõttes. Iga haud on kivist hooneke, väike kabel, ning mälestuskujuga. Mullast haudasid, kalmukünkaid ristidega, nagu meie surnuaedadel, ei puutunud meile silmagi.» Eestlase jaoks harjumatu oli ka see, et väravas seisid vahid, kellelt sisseminekuks luba pidi küsima. Loatähelt saadi haua aadress, mida vaatama taheti minna: «Justkui mõne elusa linnaelaniku aadressi oleksime saanud.» Muidugi ei jätnud Vilde vaatamata kuulsat «kommunaaride müüri» ja oma suure eeskuju – Heinrich Heine hauda.
Kuigi Vilde tõdes, et «Pariis ja maailmanäitus on ka ainult rikastele», siis kõlama jäi siiski kirjanikuhärra vaimustus selle maailmalinna vabast elust: «Pariis ei ole ropp ega räpane, aga ta pole ka mitte küüritud ega pestud. /…/ Pariis on nagu peenike preili, kes alati siidis ja sametis kahiseb, aga ta on hooletu oma toredate riietega, nad on siit ja sealt määrdunud, sagedasti lõhkigi kärisenud, mida aga preili Pariis tähele ei pane.»
Eduard Vilde saatis reisi jooksul ajalehetoimetusse vaid kaks lühemat kirja ülevaatega näitusest. Sügisel, toimetuses tagasi olles, sai ta hakata reisikirja põhjalikumalt kokku panema. Inspiratsioon oli kadunud ja nii jäigi see üheks kirjaniku nõrgemaks suletööks. Vilde ei pidanud ka ise kirjutist kuigi väärtuslikuks. Reisikiri avaldati 1956. aastal «Reisikirjeldustes» vaid osaliselt.
Kasutatud:
Kairi Tilga, Tossutäkuga Euroopasse: Eduard Vilde reisikirjad. GO Reisiraamat, Tallinn 2013
Eduard Vilde, Reisikirjeldused. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus 1956