Maarja Vaino: udutamist võiks nimetada viimase aja moenähtuseks, seda nii poliitikas kui ka mujal (14)

Maarja Vaino
, kolumnist, kirjandusteadlane
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Udu. Foto on illustreeriv.
Udu. Foto on illustreeriv. Foto: URMAS LUIK/PRNPM/EMF

Öeldakse, et kui jumal tahab kedagi karistada, võtab ta inimeselt mõistuse. Üks sellekohane hea näide on hiljutine skandaal koolijuhiga, kes otsustas pühendada oma kooli nõukanostalgilise kontserdi Venemaale, et näidata üles andestust, kirjutab kolumnist Maarja Vaino.

Andestust ei ole keegi üldse palunudki – ei tollelt direktorilt ega Eesti riigilt. Muidugi, nähes maitsetu ettevõtmisega lahvatanud skandaali, otsustas koolijuht kiirelt asja parandada ja hakkas meedias udutama.

Udutamist võikski nimetada viimase aja moenähtuseks, seda nii poliitikas kui ka mujal. Selget juttu kuuleb harva.

Tuleb meelde Mati Undi lühipala «Udu», kus on järgmine lõik: «Olen kunagi Saaremaal üle elanud täieliku uduvarjutuse. Seisin inimtühjal rannal ja nägin äkki, et see paks udumass vajub minu peale. Kümneks minutiks olingi märjas ja soojas udus. […] Kas sel udul oli mingi mõte? Küllap oli, sest hiljem on mulle räägitud, et mu naine pettis mind just sel ajal ühe võõra mehega.»

Kommentaarid (14)
Copy
Tagasi üles