Kahe aasta eest Kanadast kodumaale kolinud Linda Erika Kääramehe sõnul on aastate jooksul Eesti elu nii palju paremaks mutunud, et seda võib nimetada tõeliseks imeks, taas kodumaal elades on ta väga õnnelik.
Saja-aastane daam: Eestiga on toimunud tõeline ime (7)
18. veebruar 2018, 16:15
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«24. veebruaril olen ma rahvariietes, sest siis ma olen eestlane, aga oma sajandal sünnipäeval ma olen vanem daam ja kannan musta ning midagi hõbedast,» rääkis Eesti riigist kolm päeva vanem Linda Erika Kääramees (99) mõni päev enne oma ümmargust sünnipäeva.
Kuigi proua Linda sünnipäeva korraldavad 21. veebruaril tema noored sugulased, siis päris ilma ettevalmistusteta ei saa läbi ka särtsakas juubilar. «Ma pean vaatama, kuidas ma viisakalt esindatud saan, et ma ei läheks sinna pea norgus,» sõnas soliidses eas proua.
Kui tema lähenev sajas sünnipäev jutuks tuleb, siis ajab see proua Linda Erikat pisut naerma, sest tema naabrid Villa Benita eakatekodus seda ei usu.
«Üks proua ütles mulle jalutuskäigu ajal, et mis teil viga, te olete nii noor ja lähete veel koju tagasi, aga mina olen juba 86-aastane,» meenutas ta mullust vahejuhtumit oma praeguses kodus Villa Benitas. Kui ta siis prouat lohutas, et on juba üle 90 ega lähe enam kuhugi, sai naine pahaseks. «Vaatas mulle otsa ja ütles, keda te lollitate, keeras ümber ja läks ära,» rääkis naine.
Proua Linda Erika sõnul on teda ikka nooremaks peetud. «Nii mõnigi kord on aetud segi mu sünnipäev ja sünniaasta, arvatud, et ma olen sündinud 1921, mitte 1918,» muigas ta. Ta ise ei pööra vanusele mingit tähelepanu, sest see on lihtsalt üks «nummer». «Inimene on inimene, sõltumata vanusest,» on eakas daam veendunud.
Torontost Eestise kolme päevaga
Kaks aastat tagasi otsustas ta oma senise elu Kanadas maha jätta ja kolida tagasi kodumaale. Tagasitulek polnud proua Linda Erika sõnul keeruline, sest ta on juba 1960ndatest alates Eestis sageli käinud ja siin ka kuu või kaks viibinud.
«Suviti on ikka kena, aga siis ma mõtlesin järele vaadata, kuidas on talv ja olin siin viis kuud järjest, seejärel otsustasin – mina tulen tagasi,» rääkis proua. Ta läks Kanadasse tagasi, müüs oma elamise kolme päevaga maha ja tuli jäädavalt kodumaale.
«Ma olen siin väga õnnelik,» tõdes soliidses eas daam. Proua Linda Erika sõnul teab ta mitut eakaaslast, kes kadestavad teda ja tahaksid samuti kodumaale naasta. «Aga kui sul on seal lapsed, siis on raske Kanadast ära tulla,» tõdes ta.
/nginx/o/2018/02/18/7594071t1hef55.jpg)
Eestis fotomodelliks
Eestis on temast saanud fotomodell. Kaks aastat tagasi lõi ta kaasa Tuubi (riideese -autor) reklaamkampaanias, hiljuti pildistas teda tuntud fotokunstnik Toomas Volkmann oma näituse ja raamatu «Eesti läbi 100 silmapaari» jaoks.
Veebruari alguses sõitis eakas daam bussiga Tartusse selle näituse avamisele. Naine meenutab, kuidas Eesti rahva muuseumis näitust uudistades keeras ümber nurga ja seisis äkki silmitsi oma väga suure portreega. «Ma jäin kohe ehmatusest seisma,» meenutas naine muigel sui.
Vabariigi aastapäevaks palub ta Villa Benita töötajatel korda teha rahvariided, mis ta tikkis 17-aastaselt oma esimeseks laulupeoks, vaid seelikut on tulnud pisut järele lasta.
Toona tehtud rahvariided võttis proua Linda Erika kaasa Eestist põgenedes ja kandis neid uhkusega peale sõda Saksamaal liitlassõdurite puhkekodus töötades. «Teistel tüdrukutel olid valged kitlid seljas, aga mina olin rahvariietes ja kui küsiti, siis ütlesin, et mina olen eestlane,» meenutas ta.
Keeruline rändurielu
Rahvariided rändasid koos temaga Saksamaalt Inglismaale ja siis Kanadasse. «Rändurielu polegi nii kerge, kui inimesed mõtlevad,» tõdes proua Linda Erika. Igal maal tuli keel selgeks saada ja kodumaal omandatud haridus ei maksnud midagi. «Kui sul ka oli elukutse, siis tuli uuesti õppida ja tõestada oma oskusi,» rääkis eakas proua. Elu jooksul on tal tulnud töötada nii ettekandja, massööri kui ka medõena.
«Kuigi paar korda öeldi, et sa oled ju DP (lühend väljendist displaced person – ümberpaigutatud isik – autor), siis mina ei saa kurta, et mind oleks võõrsil halvasti koheldud,» rääkis proua Linda Erika. Uues riigis hakkama saamiseks on vaja õppida põliselanikke tundma ja käituda nii, nagu sellele maale kohane.
«Aga kui sa lähed ja mõtled, et miks mina kõike ei saa, siis loomulikult sa ei jõua kuhugi,» lisas ta.
Nooruse uljusega sekeldustesse
Kuigi pere jäi sõja lõppedes Eestisse, siis proua Linda Erika sõnul tuli temal kodumaalt lahkuda. Ulja ja energilise noore inimesena oli ta seotud mitme vahejuhtumiga, mida nõukogude võim poleks andestanud. Koos paari tuttavaga visati Stalini büst tänavale puruks. Koos teiste noortega käis ta reaalkooli juurest ära viidud Vabadussõja mälestuseks pandud Reaalipoisi kuju otsimas Tallinna sadama vanametallihunnikust. «Poisid tassisid selle tagasi ja panid samasse kohta püsti, kuigi seal polnud enam kuju alust alles, aga pool tundi hiljem oli see ümbrus kõik lilli täis,» meenutas naine ajaloolisest sündmusest ülevõtet otsides.
Kuigi Nõukogude Liit ei tahtnud teda alguses kodumaale lasta, siis 1964. aastal õnnestus tal ikkagi turismigrupiga Eestisse tulla ja isegi Ivangorodis oma isa haual käia. Proua meenutab, kuidas üks väliseestlane soovitas tal kodumaale mineku maha vaikida, et muidu hakatakse kommunistiks pidama. «Mina ütlesin, et las peavad, mina tahan oma peret näha ja sain ka,» meenutas eakas daam.
Külaskäik oma kunagisse kodulinna Narva oli suur pettumus. «Narva ei olnud enam see linn, mida mina teadsin,» meenutas naine. Pettuda tuli ka helgetes mälestustes omaaegses Eesti esikuurordis Narva-Jõesuus, mis mälestuses oli puhas ja särav linn koos imeliselt valge liivarannaga. «Ma ei pidanud siiski vastu, võtsin Narva-Jõesuu rannast peotäie liiva ja kui see läbi sõrmede voolas, siis jäi mu käsi täiesti puhtaks,» meenutab proua. Naise sõnul on ta kõik maailma kaunimad rannad läbi rännanud, käinud nii Hawaiil kui Kariibi mere saartel, aga nii puhast liiva kui Narva-Jõesuus pole kuskil.
Eesti ime
Pärast 1964. aastat on ta korduvalt kodumaal käinud. «Selle aja jooksul, mis mina olen Eestis käinud, on ime sündinud. Seda ei saa üldse võrreldagi, mis elu oli siis ja on nüüd. See torkab igas asjas silma,» kinnitas proua Linda Erika. Ta meenutas ühte aastate tagust külaskäiku, kui sugulase autolt varastati ära rehvid.
«Auto oli kivide peal, aga kummisid polnud ja siis ma ostsin viis paari autokummisid ja nägin ka pisaraid. Mitte minu omi.»
Oma elule tagasi mõeldes ei oska proua Linda Erika öelda, millal on elu parim aeg, sest igas ajajärgus on midagi ilusat. «Mul oli õnnelik lapsepõlv, aga ka suur kurbuse aeg, kui mu vend ära viidi,» meenutas ta aega, kui ta punaaremee mobilisatsioonist kõrvale hoida püüdnud vend võeti kinni. Kui ema läks pojale soojemaid riideid järele viima, siis öeldi talle, et ühe kuuli kannab ära ka ilma nendeta. «Siis ma nägin, kuidas ema läks ühe ööga halliks. Hiljem saime teada, et politruk laskis venna selja tagant maha,» rääkis naine.
Kuigi elus on ette tulnud üksjagu katsumusi, tõdeb naine, et temal on ikkagi olnud kergem kui Eestisse jäänud sugulastel. «Kujutage ette, me sõitsime ükskord õepojaga läbi terve Tallinna, et leida killukest liha ja me ei saanudki. Võite arvata, kui hea elu siin oli,» sõnas ta.
Oma elu kõige raskemaks ajaks peab ta abikaasa surma. «Siis tekkis küll tunne, et kas nüüd lähen ka mina, aga siis ma nutsin ja palusin jumalat, nutsin ja palusin ning iga kord läks paremaks,» sõnas naine. Just usk jumalasse on teda rasketel aegadel palju aidanud.
«Minu mõte on, et tee, mis on hea ja ära kunagi kaeba, ole alati kena. Ära vihasta, sest viha toob näole kortsud,» sõnas proua Linda Erika.
Ta tunnistab, et ei usu ka ise, et nii vana on, nagu sünnitunnistusel kirjas. «Aga siin ma olen,» ütles ta nakatavalt naerdes.