Riik võiks enne kui hilja lõpetada tegelemise sümbolitega, mida miski ei ähvarda, ja võtta väga kiiresti kaitse alla rahvusliku sümbolina Eesti märgi – Maarjamaad hoidva ja kaitsva põlvitava tütarlapse, kirjutab ettevõtja, Isamaa ja Res Publica Liidu liige Olle Koop.
Saates «Hommik Anuga» pakkus saatekülaliseks olnud arhitekt Mai Šein välja enneolematult kauni ja mitmetähendusliku vaate Eesti kaardile. Meid ümbritsev ning meid ja Skandinaaviat lahutav vesi muutus põlvitavaks tütarlapseks, kes õrnalt ja kaitsvalt hoiab käte vahel pisikest Eestit. Seda Eestit, mille vastu hingelt eestlased kangekaelselt ja lakkamatult müstilisele lähenevat armastust tunnevad.
Sellel sümbolil on hindamatu väärtus ja see on kindlasti suurim kingitus Eestile tema sünnipäevaks, mis minule seni silma on jäänud. Mitte ükski senituntud kujund ei kujuta nii tabavalt meie kodumaa haprust ja seotust ning kokkukuuluvust meie lähimate heade naabritega.
Mai Šeini pakutud kujund ei ole ilmselt kasutatav kõigis situatsioonides, kus on vaja Eesti brändi kujundit, aga seal, kus see on võimalik, on see Munamäe jagu kõrgem senistest higist sündinud brändisümbolitest.
See kujund tuleks absoluutselt kindlasti võtta kasutusele ja äkki tõesti vaid esinduslikes kohtades, kus seda ei vahetataks peenrahaks millegi tühise reklaamimisel. Peale kõikide muude kohtade (näiteks lennujaam, kuhu autor ise muuhulgas arvas seda sobivat), lausa peaks see kujund elusuuruselt või suuremalt olema sissepääsu ees Eesti Rahva Muuseumisse.
Mai Šeini pakutud kujund ei ole ilmselt kasutatav kõigis situatsioonides, kus on vaja Eesti brändi kujundit, aga seal, kus see on võimalik, on see Munamäe jagu kõrgem senistest higist sündinud brändisümbolitest.
Riik võiks enne kui hilja lõpetada tegelemise sümbolitega, mida miski ei ähvarda, ja võtta väga kiiresti kaitse alla rahvusliku sümbolina Eesti märgi – Maarjamaad hoidva ja kaitsva põlvitava tütarlapse. Võõrad seda võtta ei saa, sest tütarlapse käte vahele ei ole võimalik paigutada ei Lätit, Soomet ega Rootsit, aga meie oma kaupmehed võivad selle lagastada kiiresti ja tõhusalt.
Ja ma arvan, et Mai Šein on selle sümboliga teeninud ära kõik aumärgid ja auavaldused, mis võimalik, ja ilmselt ka suuremat mõõtu preemia, juhul kui ta ise on nõus seda vastu võtma. Tõi ju Mai Šein selle nägemusega Maarjamaa tõepoolest koju ja tänapäeva. Tundub, nagu oleks Eesti sellega hingelt valmis saanud.