Peeter Olesk: Tartu rahu ja Eesti rahulolematus

Foto: Artur Kuusi illustratsioon

Tartu ülikooli professorina töötades käis Gustav Suits Tallinnas väga harva. Pealinnast on ta kirjutanud kõigest mõned luuletused, vahest enim programmilisena «Iseseisev kevadõhtu». Seevastu Tartule on pühendatud oma poolteistkümmend luuletust, neist paar koguni väikesed tsüklid. Nii koosneb «Tartu rahu» kolmest osast, mille lõpetab asjatundja jaoks äratuntav autoportree. Viide hiljutisele poliitilisele kogemusele Vabadussõjast ja joovastusest enne omariikluse argipäevi selles siiski puudub, ehkki Eesti Töövabariigi ja Eesti-Soome ühisriigi ideed olid Gustav Suitsul hästi meeles.

«Tartu rahu» võiks olla kirjutatud 1930. aastate esimesel poolel, mil autor oli öise kirjutuslaua taga väga viljakas. Pealkiri vihjabki ennekõike töörahule – kuigi Gustav Suits oli Eestis esimesi, kellele Saksa kolleegid tutvustasid tulevase Molotovi-Ribbentropi pakti äärjooni. Kui Eduard Vilde aimas noidsamu jooni oma ajakirjandusliku vaistuga, siis Gustav Suits oli sakslastega rääkinud.