«Kirjuta Eestile» kõne kirjutanud noored: minu Eesti on sügishalli värvi

Kõnevõistluse «Kirjuta Eestile» võitnud noored pidasid oma kõne riiklike teenete üleandmisel Narvas. Postimees avaldab noorte kirjutatud kõne täismahus. 

Minu Eesti on sügishalli värvi. Ta on paksu pilvevaiba värvi, mis hommikust hommikusse katab maad, laskmata elul päriselt üles ärgatagi. Ta on Õismäe, Lasnamäe ja Mustamäe hallide kivimajade värvi, mis sirutavad end halli taeva poole, uskudes, et ulatuvad selleni nagu New Yorgi kõrgeimad pilvelõhkujad, sest Meie ei ole ju viletsamad. Okei!?! Ta on eestlase hallide silmade värvi, mis naerda ei armasta, aga nutta enam ei taha. Ta on halli vihma värvi, mis sajab täna, homme ja ülehomme, hoides meid kinni meie hallide kiviseinte vahel.

Minu Eesti on musta öö värvi. Öö, mis suuremal osal aastast lämmatab päeva peaaegu kohe, kui see on tõusnud. Ta on mustade muremõtete värvi, mis närivad meid, kui lebame pimedatel öödel üksinda oma voodites ja mõtleme oma mustale minevikule. Kartes, et tulevik on niisama tume, märkame igaks juhuks kõiki üksteise mustasid tegusid ning kahtlustame igaüht, kes meie poole vaatab.

Minu Eesti on veripunast värvi, nagu vaik, mis voolab maha raiutud haava-, lepa- ja männipuude tüvedest sadadel hektaritel. Ta on põrguleekide, millega meid juba 700 aastat on ähvardatud, värvi. Ta on hirmu värvi, mis siiani mäletab punast terrorit ning meie meeste, naiste ja laste valatud verd. Kärbseseenena punased on meie mürgised sõnad ja pilgud, mida üksteise poole heidame, nii igaks juhuks, sest ei taha, et keegi meile liiga lähedale pääseks, kuna oleme õppinud, et parem on, kui keegi meid päriselt ei tunne.

Minu Eesti on porikarva pruuni värvi. Saagivaeste põldude värvi, mis ägavad vaikselt, kui neilt oodatakse, et nad oma kivise ja liivase pinnaga toidaksid ära terve rahva. Ta on põllumehe kortsuliste käte värvi, kes klopib need pruunist mullast puhtaks ning tuleb ära linna, et paremat elu otsida. Ta on pruunide rabalaugaste värvi, mis vaikivad kängus rabamändide vahel ning on armulikult valmis endasse tõmbama iga vaevatud hinge. Ta on vaenu värvi, millega vaatame altkulmu igale tõmmule inimesele näkku ning saadame ta mõttes Aafrikasse.

Ent ühel hommikul rebeneb paks hall pilvekate ning paljastab sinise taevaräbala, mis kuldab maa üle miljoni tillukese päikesetäpiga ning märkame, et hallid silmad pilluvad tegelikult erksiniseid, hiierohelisi või kastanpruune sädemeid. Must öö ja jää taganevad erkpunase koidu ees, mis värvib maailma sekunditega roosadesse ja kollastesse toonidesse.

Meie hallikassinine Läänemeri kannab oma harjadel säbruseid lainetorte ning lumivalged häbelikud eestlased kogunevad kadakate vahele, et lasta suvel oma nahka maalida sügavkuldsete värvidega.

Äkki oleme saanud üheks hõimuks ja põgeneme kivilinnadest väikeste madalate talutarede vahele, et koos üle jaanitule hüpata ning loitsida tervist ja õnne. Vabanenud korraks harjumusest vaikida, hoiame kätest kinni ja laulame koos sinisest taevast, valgetest unistustest ning sellest, et mis värvi on armastus. Tantsime kirevates triibuseelikutes ennastunustavalt ning hiilime häbelikult sügavrohelistesse hiitesse, et jätta sinna oma ohvriand, mis sellest, et enam hästi ei usu. Punume lumivalgetest karikakardest ja sügavsinistest rukkililledest pärgi ning tõotame igavest truudust oma maale, oma rahvale, oma perele, oma kommetele.

Leiame endast uued lood ja laulud, uued mõtted, uued teadmised, uued teod, mis tõstavad meid pea päikeseni...

Ja nii kestab see seni, kuni paukuvad augustikuised äikesetormid rebivad sinise taeva taas armutult lõhki ning maa kattub halli vihmaveega.

Minu Eesti on sügishalli värvi...

... aga ta on minu Eesti!