/nginx/o/2017/11/27/7352021t1ha9ef.jpg)
Hiljuti kuulutas Maksumaksjate liit välja 2017. aasta sõbra ja vaenlase. Maksumaksja vaenlase tiitli sai tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski ebaõnnestunud aktsiisipoliitika eest. Mida aga võiks muuta riigi aktsiisipoliitika 2018. aastal Eesti elanike jaoks?
Aktsiisipoliitikas on kindlasti mureks põhjust ja muudatused vajalikud, sest meie kodanikud on hakanud alkoholi varuma ja rahandusministergi on öelnud, et aktsiiside osas on taluvuspiir saavutatud. Kuigi riigieelarve 2017. aasta maksude laekumist serveeritakse kui edulugu – kõik on laekunud, nagu peab: 100,2% prognoositust, selgub lähemal uurimisel, et selles eduloos on siiski mõra, nimelt aktsiiside laekumine.
Eestis miinus, Lätis pluss
2017. aasta kokkuvõttes on aktsiisitulu laekunud eelarvesse 8,2 protsenti ehk 88 miljonit eurot oodatust vähem. Laekumise vähenemist põhjustas Eestis ostetavate aktsiisikaupade müügimahtude langus ning piirikaubanduse kasv. Kui vaadata lõunanaabrite kokkuvõtet 2017. aasta eelarve laekumisest Lätis, siis oh üllatust, nende eelarvesse on aktsiise laekunud oodatust rohkem. Kange alkoholi aktsiisi laekus suisa 16% prognoositust enam ja õlleaktsiisi ligi 6% enam.
Näib, et kui seni – 2016-2017 aasta aktsiisitõusudeni – olid aktsiiside tõstmised mingilgi määral kooskõlas tarbijate ostujõu suurenemisega, siis eesolevad aktsiisitõusud on inflatsiooni kiirenemise taustal juba ostujõu suurenemisega võrreldes liiga suured. Vaatame kasvõi muutusi tarbijahinnaindeksis. Viimaste aastate aktsiisitõusude tulemusena on alkoholi ja tubakatoodete hinnad kasvanud enam kui hinnad üldiselt. 2016. aastal kasvasid alkoholi ja tubakatoodete hinnad 6,9%, üldine hinnatõus oli pea kaks korda väiksem ehk 2,7%. Möödunud aasta jooksul kasvasid alkoholi ja tubakatoodete hinnad 11,3%, üldine hinnatõus oli üle kolme korra väiksem ehk 3,5%. Selle tulemusena on eestlaste ostukorvis alkoholi ja tubakatoodete osakaal Eesti kauplustes käies vähenenud, aga lõunanaabri ostukohtades käies kasvanud.
Olemasoleva riigieelarve strateegia järgi plaanitakse ikka veel aktsiiside tõstmist (nt tubakaaktsiisi tõstmine nii 2019. kui ka 2020. aastal 10% võrra). Mis toimuks sel juhul tarbimises? Kui hinnad tõusevad ja inflatsioon jätkub, ei tule tarbimine järele. Piirikaubanduse ja salakaubanduse reaalset olukorda arvesse võttes on täiesti asjakohane ja õige rääkida sellest, et juba seaduses planeeritud aktsiise on vaja korrigeerida.
Seega, kui valitsusel on vaja argumenti, millega põhjendada aktsiisimäärade tõusu vähendamist või aktsiisitõusude edasilükkamist, siis see on täiesti olemas.
Selle teabe taustal ei peaks ükski poliitiline jõud aktsiiside ohjeldamist häbenema kui vastutulekut ettevõtjate või huvigruppide survele. Vastupidi – aktsiisipoliitika tõsine korrigeerimine oleks äärmiselt mõistlik samm. Pessimist minus arvab, et ajakirjanduses „plõksimine“ nagunii midagi riiklikul tasandil ei mõjuta. Optimist aga loodab, et kui ühte asja piisavalt korrutada, siis lõpuks jõuab kohale.
Mäng prognoosiga
2017. aasta riigieelarvesse oli algselt aktsiise planeeritud priske summa, mida hiljem väiksemaks korrigeeriti. Tegelik laekumine jäi märgatavalt madalamaks ka alandatud prognoosist. Poliitiliselt on väga mugav kasutada muudetud eelarveprognoose nii, et need toetaks poliitikute juttu. Pahede maksustamisest rääkides armastatakse rõhutada ka seda, et alalaekumine on isegi tervitatav, sest see näitavat tarbimise vähenemist. Maksusid laekub vähem, järelikult rahvas joob-suitsetab ja sõidab autoga vähem? Tegelikult rahvas ei tarbi oluliselt vähem, vaid ostab oma kraami mujalt. Riigieelarve täitumise aastakokkuvõte näitab minu meelest selgesti, et prognoosidega võib mängida, aga maksulaekumist see ei paranda.
Käesoleva aasta algusest kehtima hakanud kõrgemad aktsiisimäärad lubavad uskuda, et Eesti riigile kahjulik olukord vaid süveneb. Allolevas tabelis on välja toodud alkoholiaktsiisi, tubakaaktsiisi ja kütuseaktsiisi prognoosid ja nende tegelik laekumine. Selle aasta prognoosi kirjapanemisel ei olnud 2017. aasta laekumine veel teada, aga kui 2017. aasta tegelikele numbritele ausalt otsa vaadata, siis paistavad 2018. aastaks loodetavad summad küll liiga julged.
Ma tahaks, et inimeste usaldus riigi vastu oleks suurem. Tahaks, et maksude maksmine Eestisse, ja mitte Lätti, oleks eelistatum valik. Kuni maksupoliitika mõistlikumaid lahendusi ei ilmuta, ei jää muud üle, kui ajakirjanduse veergudel debatti pidada ja loota, et kui olukord piisavalt hulluks läheb, küll siis lõpetatakse ka silma kinni pigistamine. Tegelikkusele tuleb otsa vaadata ja tegutsema hakata.