13. jaanuaril maandus Ämari lennuväljal parv hävituslennukeid F-16. Ebatavaline oli aga nende eelnev teekond: veel üheksa tundi varem olid nad olnud Toledo linnakeses Ohios.
FOTOD: Üheksa tundi kitsas kokpitis ehk kuidas F-16 hävitajad Ohiost Eestisse lendasid (4)
/nginx/o/2016/01/15/4875577t1h06d6.jpg)
25. veebruar 2018, 14:22
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Erinevalt turistidest, kes üle ookeani lennates saavad vähemalt veidigi jalgu sirutada – rääkimata magamisest, WCs käimisest või stjuardessi toodud kohvist –, on USA hävituslendurite tingimused rohkem kui askeetlikud.
Esiteks võib ära unustada igasuguse liigutamise, sest ühekohalise lennuki kokpit on tehnikat täis ja piloot on traksidega istme küljes kindlalt kinni. See iste ise on aga 30-kraadise nurga all, sest lamav asend lubab lenduritel paremini toime tulla tsentrifugaaljõuga. Tänu sellele kannatab F-16-ga teha nii järske pöördeid, et piloodi keha muutub suisa üheksa korda raskemaks.
Postimehele hävituslendurite elu telgitaguseid selgitanud piloodi sõnul pole tsentrifugaaljõud kaugeltki ainus häda, millega selles ametis rinda pista. Liinilennul stjuardessi abiga lahendatud toitlustamine tähendab hävituslennukis iseteenindust ehk süüa võib kõike seda, mida lendur reisile kaasa võtab.
Kuna tualettruumi pole hävituslennukitele väljastatud, siis võetakse enne pardale minekut sisse tablett, mis kõhus valitsevad tormid rahustab. Ülejäänud hädad saab aga korda ajada spetsiaalse kilekoti abil, mille sees on niiskust imav pulber. Kutsungile Skip reageeriva piloodi sõnul kulus neid kotikesi Eestisse tulemiseks ka üsna mitu.
Laevade pommitamine
Hoolimata kogu treeningust on ka piloodid lõppeks inimesed ja tundide viisi ookeani kohal lennates peale tikkuvat igavust peletatakse karjakesi raadio teel mõistatusi lahendades ning laevade pommitamist mängides. Ning ei, nad teevad seda paberi ja pliiatsiga.
Lisaks pakub ookeani kohal väikest vaheldust ühendumine tankurlennukiga. Õhus tankimise vajadus tuleneb sellest, et isegi kui sõita viimased meetrid vaid aurude peal, ulatub F-16 maksimaalne lennuaeg kolme tunnini. Keset ookeani olles on lähim maandumisrada Islandil, mistõttu lastaksegi lennukite paagid iga 15-20 minuti tagant täis, et probleemide korral kenasti kohale jõuda.
Kuna Eestisse lendas kohale 12 hävitajat, läks vaja mitte üht, vaid suisa kaht tankurlennukit KC-10. Liinilennuk Boeing 777 masti juraka kütusepaakidesse – mis asuvad tiibades – mahub ei rohkem ega vähem kui 76 tonni kütust. Ja kui kütusekulust rääkida, siis on see esmapilgul täiesti tavaline 8,6, ent paraku räägitakse lennunduses siiski tonnidest tunnis...
Tulles nüüd hävitajate juurde tagasi, on õhus tankimise kord lihtne: ühe tankurlennuki taga lendab kuus lennukit, mis on jaotatud kaheks – ühed tankuri vasakul ja teised paremal tiival.
/nginx/o/2018/02/23/7619017t1h9b7d.jpg)
Tiivakestega toru
Mis puudutab tankimist ennast, siis kõnealuste hävitajate, aga ka mitmete pommitajate puhul kasutatakse selleks tiivakestega jäika toru. Parema sõna puudumisel poomioperaatori tiitlit kandva selli ülesanne on neid tiivakesi kontrollides toru hävitajani juhatada ning selleks on tal kasutada aken ja kaks juhtkangi. Kui kontakt on saavutatud, pannakse tööle kütusepump. Tõsi, mitte täisvõimsusel, sest torust maksimaalselt saabuv 4180 liitrit kütust minutis oleks pisikese hävituslennuki jaoks ikka liig.
Kui hävitaja on tankimise lõpetanud, alandab ta veidi kiirust ja liigub siis oma kohale tankurlennuki tiiva otsa juures. Seejärel joondub järgmine lennuk tankuri toru taha ja lisab lähenemiseks veidi kiirust. Kuivõrd lendavale kütusevaadile tagant otsa sõitmine oleks ebamugav – aga hävituslennuki «gaasirutška» on ülitundlik – piisab peaaegu sellestki, kui piloot pelgalt mõtleb kiirendamisele.
Aga olgu. Igaüks võib tahtmise korral Ameerikast Eestisse või tagasi sõita. Märksa olulisemad küsimused on, et mida siin tehakse ja miks tuldi.
Kutsungit Skip kasutava piloodi sõnul harjutatakse siin kahte asja. Esiteks õhuvõitlust, mis näeb välja täpselt nii, nagu 1986. aasta filmis «Top Gun», ainult et sel korral on mängus Rootsi hävitajad. Teiseks harjutatakse kaitseväe keskpolügoonil õppepommidega pommitamist, mis treenib kohalikke tulejuhte. Ja mis puudutab ameeriklaste täpsust, siis polevat auto tabamine nende jaoks eriline probleem.
Mis puudutab õhuväelaste ühise drillimisega kaasnevat diplomaatilist aspekti, siis selle tähtsust ei saa kindlasti alahinnata. Sõnumit peaks mõistetavamaks muutma ka see, et lisaks Eestile toimuvad samasugused õppused ka Lätis, Leedus ja Poolas ning need on osa Ukraina sõja järel loodud Euroopa heidutusalgatusest.
Ahjaa, Eestisse jõudsid Ohio rahvuskaardi 112. hävitajate eskadrilli kuuluvad lennukid üheksa tunniga ainult tänu taganttuulele, mis puhus suisa 300 kilomeetrit tunnis. Ilma vahemaandumiseta ja vastutuulega lennates kulub samale teekonnale 11 tundi. Siia lõppu on sobiv lisada ka üks matemaatikaülesanne: ühe F-16 lennutund maksab lennuki elutsükli arvestuses umbes 13 000 eurot. Aga neid lennukeid tuli Ämarisse 12 tükki.
/nginx/o/2018/02/23/7619127t1hf45c.jpg)
/nginx/o/2018/02/23/7619213t1h7a3e.jpg)