Pärnu linnapea Romek Kosenkraniuse kõne „EV 100” kontsertaktusel

Pärnu linnapea Romek Kosenkranius. Foto: Madis Sinivee

Väga austatud Eesti Vabariigi President proua Kersti Kaljulaid!

Lugupeetud riigi ja omavalitsusjuhid, head Eesti Vagariigi kodanikud!

Eesti Vabariigi sünnilinn Pärnu!

Oleme täna Eesti rahva ja kogu maailmas elavate Eesti sõprade tähelepanu fookuses. Põhjus on ilmselge – just neil hetkedel, täpselt 100 aastat tagasi, kogunesid kodanikud ja rahvuslikult meelestatud väeosad Pärnu Endla teatri ette, et kuulata Päästekomitee liikmete Konstantin Pätsi, Jüri Vilmsi ja Konstanin Koniku poolt koostatud „Manifesti Eestimaa rahvastele“. Jahedas õhtupimeduses, tõrvikute valgel ja lippude lehvides, kuulati advokaat Hugo Kuusnerit, kes kõlava häälega Eesti iseseisva demokraatliku vabariigi sünnitunnistuse rahvale ette kandis. Järgmisel päeval kuulutati Vabariik välja ka Tallinnas ja mujal Eestis, päev hiljem okupeerisid noore vabariigi Saksa keisririigi väed…

Pärnakad on tõeliselt uhked selle üle, et Pärnu on meie riigi sünnilinn. Mida me täna tunneme? Pärnakate ja eestlastena oleme kindlasti uhked selle üle, et meil on iseseisev ning vaba oma riik, mis tähistab homme oma 100. sünnipäeva.

Oleme tänulikud oma esivanematele, kes ei põlanud ära saksa soost kirjakeele õpetajaid ning tegid meist kirjaoskaja rahva. Rahvusliku ärkamise ajal tekkis - tulevasel Eesti territooriumil - tugev rahvuslik identiteet, mis määratles meid rahvana ja oli eelduseks hilisema iseseiva rahvusriigi tekkele. Hoolimata sellest, et vanad Euroopa riigid selliste rahvusriikide tekkimist ei sallinud ja kõigil rahvustel oma riigi loomine ei õnnestunud.

Oleme uhked oma sõjaväelaste-ja lahingutesse läinud täiesti lihtsate inimeste– meie kangelaste üle, kes võitlesid Eesti vabaduse eest, eriti meie kuulsusrikkas ja võidukas Vabadussõjas. Või õiguskorra kaitsjate ja päästjate üle, kes igapäevaselt päästavad inimelusid ja tagavad ühiskonna turvalisust.

Tunneme uhkust riigimeeste ja diplomaatide üle, kes on läbi ajaloo juhtinud meie riigi , nagu laeva tormisel merel, tänasesse päeva, Euroopa riikide sekka ja turvatunnet pakkuva NATO vihmavarju alla. Tunneme austust teadlaste, õpetlaste ja õpetajate ees, kes on andnud oma kaaluka panuse maailma teadmiste varamusse, parandanud rahva elujärge ja andnud edasi meile oskust kasutada kogu maailma tarkust. Või oma riigi sportlaste üle, kes on toonud Eestile kuulsust olümpiamängudelt või muudelt spordivõistlustelt. Meie seast on tulnud suurepärased Eesti näitlejad, muusikud, heliloojad, kirjanikud ja kunstnikud, kes on meie kultuuri tuntuks teinud kogu maailmas ja katnud meile rikkaliku vaimutoidu laua.

Oleme uhked lihtsate tööinimeste üle, kes on ehitanud üles Eesti riiki – nii peale vabadussõda, kui peale Eesti taasiseseisvumist 1991. a. Kõigi meie inimeste üle, kes teevad südamega oma igapäevast tööd, kui ka tööd vabast tahtest ja armastusest oma riigi vastu. Tunneme lugupidamist eestlaste suhtes, kes olid sunnitud sõja eest põgenema laia maailma ja kandsid edukalt eestlust oma südames ja tegudes, kaugel paguluses. Tunneme tänutunnet nende Eesti sõprade ja liitlaste suhtes, kes meid on alati toetanud.

Vahel me ka eksime, vajame tuge, lohutust ja kaastunnet. Näiteks siis, kui koos paljude teiste Euroopa riikidega  kaotasime aastakümneteks oma riigi iseseisvuse. Ometigi leidsime jõudu ja nutikust taastada üheskoos oma riigi iseseisvus, võita meile tehtud ülekohus, hüüdes kogu maailmale Heinz Valgu sõnadega – Ükskord me võidame niikuinii!

Oleme enesekriitilised, pahandame oma poliitikute ja riigiga. Kuigi soomlased kiidavad meie kiiret edu viimase veerandsaja jooksul ja Läti ning Leedu vaatavad meie peale kadestavalt alt üles, hüüatame ometigi mõttes - politseinikult trahvikviitungit saades või poes viinahinda lõunanaabrite hinnaga võrreldes - need juba meie rahva käibefraasiks kulunud sõnad „kas me sellist Eestit siis tahtsimegi?!“. Pole midagi, kriitiline suhtumine aitab muuta meid ja ühiskonda vaid paremaks – jätkuks tahtmist vaid argumenteeritult arutleda ja oskust kuulata teisi.

Vaid ühte asja ei tohi me iial enam unustada – meie riigi iseseisvus ja vabadus on väga õrn. Eesti Vabariigi president Konstantin Päts on 1935. a. vabariigi aastapäeva pidukõnes öelnud: “Vabadus ei ole elevant, kes läheb portselanipoodi ja seal kõik purustab, vaid vabadus on kui õrn kuldehe, mis ilustab naise kaela, kuid millega ei saa kaunistada karvast kaameli kaela.”

Oleme harjunud võtma Eesti iseseisvust kui midagi enesestmõistetavat, nii on ju see olnud järjest üle veerandsaja aasta. Paraku on meie riigi ajalugu näidanud, et iseseisvust on lihtne kaotada, kuid raske tagasi võita. See on meie tänaste ja järeltulevate põlvede olulisim ülesanne, kaitsta riigi iseseisvust,  olla valvas ja otsustusekindel, nagu kunagi Eesti Vabariigi 1. riigikogu koosseisu esimees ja riigivanem Johan Kukk kirjutas: „Kuid valvake, konsulid – erakondade teenäitajad ja juhid, et ei kustuks see püha tuluke, mis 1917/1918 rahva hinges loitma lõi! Riigi rippumatuse ja iseseisvuse alalhoidmine ja kindlustamine nõuab sama kindlat ja kangelasmeelset otsustamisvõimet ja püsivat tööd nagu riigi loominegi. Meie riigi laevukest meelitavad Sireenid nii paremalt kui pahemalt poolt.“

Pikka iga, rahu ja õitsengut meie riigile, head Eesti Vabariigi 100.  aastapäeva ja õnne kõigile riigi kodanikele ja meie sõpradele-liitlastele kõikjal maailmas. Elagu iseseisev Eesti Vabariik!