Slovjansk on oma Estonia üle väga uhke

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üheksa-aastane Nastja (vasakul), aasta noorem Maša ja Estonia klaver Slovjanski kunstikooli laval.
Üheksa-aastane Nastja (vasakul), aasta noorem Maša ja Estonia klaver Slovjanski kunstikooli laval. Foto: Liis Treimann

Ma ei usu, et ühelgi klaveril saab olla paremat saatust: mind armastatakse siin, Slovjanskis, nii väga! Kõik lapsed ja õpetajad kiidavad, et minuga on nii kerge mängida, muusika kohe iseenesest hakkab kõlama. Nad ei jõua ära kiita Aivar Mäed, Estonia teatrit ja kõiki minu ostmiseks raha annetanud häid Eesti inimesi. Minu jaoks on see alati väga liigutav, kui ma oma lugu meenutan.

Ma olen Slovjanski kunstikooli aktusesaalis seisnud juba üle kolme aasta ning peaaegu iga nädal antakse minu peal kontserte. Ja mitte ainult Slovjanski rahvas, vaid ka kaugemalt sõidavad muusikakoolid õpilased ja isegi juba professionaalsed pianistid siia, et minu peal mängida. Räägitakse, et lähema sadakonna kilomeetri kaugusel teist nii head klaverit polegi. Slovjansk on minu üle ikka väga uhke.

See on muidugi veidi absurdne, et mina, Estonia klaver, sattusin siia tänu sõjale. Mina ja enamik Eesti rahvast poleks Slovjanskit ja siin elavatest headest inimestest ilma sõjata 2014. aasta suvel ju muidu mitte midagi kuulnud. Teisest küljest on jällegi tore, sest ma olen siin nagu väike mälestusmärk sellele, et inimlikud suhted on üle kõige. Ja et ükski sõda ei suuda kultuurist üle olla.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles