Suur kokkuvõte: NO99 aastapäevafilm lõhestab tuntud kultuuriinimesed kahte leeri

Kadri Kõusaar, Hendrik Toompere seenior, Jaan Elgula, Reigo Ahven Foto: Elu24.ee fotomontaaž

Teater NO99 tehtud 24. veebruari presidendi vastuvõtu film on inimesed jälle kaheks vastandlikuks leeriks lõhestanud - ühed on filmi suhtes karmilt kriitilised, teised kiidavad taevani. 

NO-teatri filmi ja etenduse kohta krõbedamalt meelestatud kuulsused on ilmselgelt käredamad ning kasutavad sotsiaalmeedias igasugu krõbedaid väljendeid. Kunstnik Sandra Jõgeva kergitas oma Facebooki seinal küsimuse, kuidas film meeldis, ning vastuseid sellele hakkas tulema robinal. Filmirežissöör ja meediastaar Kadri Kõusaar lähtus professionaalsest vaatepunktist ning pani asjad paika, miks ei meeldinud: «Labasel põhjusel, et teostus oli nõrk (kuigi idee iseenesest hea, ja ka kasutatud muusika hea). Aga kui tehti film, davai, arvustamegi seda kui filmi. Ja mis meil siis on? Karaktereid ja lugu pole, nadi kaameratöö (kuigi muidu hea operaator, aga ju pole teda osatud juhendada); kõik näib kuidagi kiirustades ja lohakalt tehtud, näitlejad mängisid «teatri kõlaga» jne.»

Temaga ühines poeet ja blogija Irja Tähismaa: «Kadri, teostus oli VÄGA nõrk. Üritati teha sellist nordic noir'i, aga väga-väga lohakalt kukkus välja. Isegi Savisaare protsess oli parem, julgen arvata.»

Filmioperaator Igor Ruus keeras vinti peale: «Tsiteerin klassikuid:» Vanasti oli ümberringi paks sitt, nüüd aga ujub vedel pask,» - see eilne Ojasoo-Semperi teos paks sitt küll ei olnud, pigem vedel pask.»

Kirjanik Katrin Pauts ironiseeris: «Aga see-eest on kellelegi ostetud kaameraga telefon 300 000 eest. Kui kultuuriinimene saab sellise hea telefoni riigi rahaga, on ju hea.»

Hendrik Toompere seenior kirjutas Facebookis kohe pärast etenduse lõppu: «Mulle meeldis, et aastakontsert oli nagu kooliteatri filmikatsetus. See viitab sellele, et kõik on kuidagi võimelised eesti asjas sõna sekka ütlema. Ja et sellega antakse innustust. Et ükskõik, mis probleeme ka pole, ikka filmi moblaga oma lugu üles. See on omamoodi sotsiaalne projekt, mis innustab.» 

Samas oli filmil ka omajagu toetajaid. Disainer ja kirjanik Tõnu Kaalep kirjutas Sandra Jõgeva postituse kommentaaris: «Ei viitsi vaielda, geniaalne ehk polnud, aga väga hea küll. Me unustame ära, millist pateetikat, kitshi ja jama kõrvuti kvaliteetse igavusega eelmistel aastatel pakuti...»

Muusik Jaan Elgula kirjutas oma Facebooki lehel: «Paistab, et oleme oma naise ja Reigoga (trummar Reigo Ahven - toim.) vähesed, kellele NO99 lavastus meeldis. Ilmselt on meil veel arenemisruumi. Hää, mitmemõõtmeline etendus oli. Liigutas ja pani mõtlema. Mind ei koti, palju pappi sellele kulus ... - tulemus oli nauditav ja mõtlemapanev. Vot!»

Temaga nõustus kontserdikorraldaja Ants Johanson: «Minule kah sobis, et oli mõtlemapanev. Ainus asi, et otsa sai kuidagi ootamatult. Ju ei suutnud tegijate mõttekäiku jälgida.» 

Kiitis ka Johansoni kolleeg Lauri Laubre: «Nõus. See on nagu asi, mida peab mitu korda üle vaatama. Kunagi pidi progeroki albumeid mitu korda kuulama, enne kui hakkas «koitma».. uusi detaile tuli iga korraga juurde...»

Jansa mainitud Reigo Ahven ei olnud igatahes  kiitusega kitsi: «Ma ei mõista, kuidas saab öelda, et NO Teater ei sooritanud täielikku šedöövrit?! Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo on lajatanud oma kordumatus vaheduses nii paljude naelapeade pihta, et seal on vaja vähemalt heigorosinlikku virtuoossust. Kaasatud ka noored ägedad näitlejad, tihedalt semantilist mitmekihtsust ja õhku selle kõige mõjule pääsemiseks.»