«Radar»: Vene maffia rajas endale Eestis staabi (15)

Hannes Sarv
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Venemaalt juhitud kuritegelik grupeering teenis nelja aasta jooksul salasuitsuäriga miljonitesse ulatuvat kasu ja pettis Eesti ettevõtteid laene ning kaupu välja meelitades veel kümnete tuhandete eurodega. Piiriüleseid kuritegusid aitas jooksutada see, et grupiliikmetel oli taskus nii Vene kui Eesti pass.

On viies mai 2017. Kell on umbes veerand kaks päeval. Vene piiri lähedal asuva rahuliku ja vaikse, alla 500 elanikuga Värska aleviku A ja O kaupluse ette keerab punane Eesti numbrimärkidega Mazda. Selles istuvad kaks meest - Leonid Jegorov ja Albert Provornikov. Nad ei oska aimata, et politsei neil sõna otseses mõttes mikrobussi ja maasturiga sabas on. Politseinike bussist ja maasturist hüppab välja kümmekond maskides meest ja tõmbab nad autost välja. “Ehmatus oli korralik neil. Nad ei saanud aru, mis täpselt toimub,” kirjeldab olukorda Lõuna prefektuuri organiseeritud ja raskete kuritegude talituse juht Rain Vosman.

Täpselt samal ajal toimuvad vahistamised ka Tallinnas ja see märgib Eesti politseinike jaoks ühe pika uurimise kulminatsiooni. Nüüd võivad nad kindlalt öelda, et neil on õnnestunud rajalt maha võtta Venemaalt juhitud kuritegeliku ühenduse võtmeisikud. Just selle pundi käes oli kagupiiri salasigertituru jäme ots ja uurimise tulemused annavad meile harukordse sissevaate sellesse, kuidas täpselt käib piiriülene salakaubavedu. Kuid mitte ainult. Sama jõuk teenis kümneid tuhandeid eurosid ka oma kõrvaltegevusega – suurejooneliste laenu- ja järelmaksupettustega, mille ohvriks langesid ühtviisi nii suured pangad, väiksemad laenuandjad kui järelmaksuga telefone müüvad mobiilifirmad.

“Mitte ainult terve Petseri, vaid ka pool Pihkvat kõneleb täna Eestist välja kelmatud iPhone-dega,” ütleb Vosman.  

Ning üllatav on, et sedavõrd laial rindel aitas vene pättidel Eestis tegutseda lihtne põhjus - enamik neist omab täiesti ametlikult nii Eesti kui Venemaa passi, mis tagab mõlemas riigis lihtsustatud asjaajamise ja probleemideta piiriületuse. “Venemaal käimiseks ei ole neil Vene viisat vaja ja Venemaalt Eestisse tulles ei ole neil Schengeni viisat vaja,” sõnab Politsei- ja Piirivalveameti piilivalvebüroo vanempiiriametnik Renet Merdikes.

Suitsutulu üle 2 miljoni

Lappame Tartu kohtumaja kantseleis tänaseks süüdi mõistetud meestega seotud kohtutoimikuid. Pilt on kirju ja materjali palju. Asja mahukust näitab pelgalt see, et ehkki kõik asjaosalised pole veel kohtust läbi käinud, on kohtumaterjale kogunenud juba 21 köidet. Kuritegeliku ühenduse liikmeid on tuvastatud 28 ja mahud on suured ka rahaliselt. Salakaubaveoga teenis punt üle 2,1 miljoni euro ja Eesti ettevõtetelt välja petetud summad olid lühikese aja jooksul vähemalt 163 000 eurot.

Vosmani sõnul algas uurimine just üle piiri toimetatavatest salasigarettidest. Piiri ääres oli järjest mitmeid seltskondi sigarettide üleveoga vahele jäänud. See jäi silma. “Üks juhtum piiri peal. Teine juhtum samalaadne, samad isikud. Et üks-pluss-üks-pluss-üks. Ja mingil hetkel me hakkasime vaatama, panime selle asja kokku ja hakkasime leidma seoseid,” ütleb Vosman.

Laiem uurimine algas 2016. aasta septembris. Selle käigus jõuti jälile tervele kuritegelikule grupile, kes salasuitsu kastide kaupa üle vedanud juba mitu aastat. “Vähemalt 2013. aasta juulist kuni 2017. aasta maini. Nelja aasta jooksul 2221 kasti ja rahaliselt 2,17 miljonit. See on nagu päris hea raha,” räägib Vosman.

Hästi organiseeritud kurjategijad

Uurimise käigus avanes pilt väga hästi organiseeritud ja kindla käsuliiniga kuritegelikust ühendusest. “Juhtimine toimus Vene poole peal. See tähendab seda, et juhtfiguurid ise elavad ja töötavad siis Vene poole peal, Eestis nad ei käi. Neil on olemas selline vaheetapp – need on brigadirid. Neli-viis meest, kelle ülesandeks on korraldada madalama astme töömeeste töö,” kirjeldab Vosman.  

Näiteks mehed, kes Värskas autost välja tõmmati, olidki brigadiri staatuses. Selliste meeste ülesandeks oli sigaretiveo operatsiooni mõlemal pool piiri korraldada, asukohad ja ajad kokku leppida ning varustada spetsiaalselt värvatud kastitassijatest töömehed sidevahendite ja GPS-seadmetega. Vajadusel isegi kaitserõivastusega - näiteks talvise valge maskeerimiseülikonnaga.

Luurati ka piirivalvureid

Vanempiiriametnik Merdikes näitab meile üht konkreetset lõiku, kus sigarettide ülevedu käis.

“Töömeetod oli siis selline, et Eesti poolt sisemaalt tulid sigaretikastide kandjad ja ka Vene poole pealt olid sigaretikastide kandjad kastidega valmis. Kas siis need Eesti poole pealt tulevad isikud läksid üle piiri ja võtsid Vene poole pealt kastid või siis tulid Vene poole pealt tulevad isikud Eesti poole peale, panid kastid siin maha ja läksid tagasi,” selgitab ta.  

“See eeldab neil väga head koostööd nii Vene poole peal kui ka Eesti poole peal,” lisab Vosman.

Grupeering tegutses äärmiselt hoolikalt ja tegi enne iga operatsiooni kõva eeltööd. “Kui nad hakkasid sigaretivedu tegema, siis nad käisid eelnevalt selle tee alati läbi, kontrollimaks, et ei ole vahepeal tekkinud mingeid meiepoolseid kaameraid või kedagi neid siin jälgimas,” ütleb Merdikes.  

Lisaks jälgiti ise ka piirivalvurite tegevust. “Värska alevikus ja ka siin ümbruskonnas teedel olid neil endal vaatluspunktid välja pandud, kus siis öövaatlusseadmetega vaadati piirivalvetoimkondade liikumisi. Kui võimalus avanes, siis suure tee äärde viidi suitsud välja ja sealt kiirelt auto peale,” ütleb Merdikes.

Viidi ka läbi asulate

Tüübid käitusid üsna jultunult ega peljanud kaste tassida isegi läbi suuremate asulate – näiteks Värskas.  “Oleme praegu Värska alevikus sees. Siin on Värska alevikus sees olev Õrsava järv,” näitab Merdikes üle järve kitsama koha viival sillal. Piir on siit umbes pooleteise kilomeetri kaugusel ja just siit üle silla mindi edasi umbes kilomeetri kaugusel asuva auto juurde.

Värska kant on vaid üks koht, kus ülevedu tehti. Vosman näitab meile kaardilt, et kasutati kõiki piirilõike, kus maastik lubas. “Meremäe kant, siin on Marinova karjäär. Ja tegelikult kõik, mis jääb siit põhja poole. Kaasa arvatud Saatse saabas. Ütleme niimoodi, et Lämmijärveni välja. See haare oli päris pikk,” selgitab ta.

Ehk sisuliselt võis sama grupp tegutseda maismaal piki kogu 136 kilomeetri pikkust kagupiiri.

Kahe passiga kurjategijad

Uurimise tegi keerukaks see, et pea kõik grupi liikmed, ka needsamad Eesti poole brigadirid ja kastitassijad, elasid alaliselt Venemaal. “Valdavalt on kõik grupeeringu liikmed topeltkodanikud,” ütleb Vosman.

Ehkki Eesti topeltkodakondsust ei luba, on just Petserimaal paljudel nii Vene kui Eesti pass. Asi on selles, et Petserimaal kui ennesõjaaegsel Eesti alal, elab palju Eesti kodanike järeltulijaid, kes seega ka ise sünnijärgsed kodanikud. Ja sünnijärgselt kodanikult pole võimalik Eesti kodakondsust ära võtta ka siis, kui ta on näiteks topeltkodanik. See aga tähendab, et kui tuldi Eesti poolele oma kriminaalseid asju ajama, käis asi kiirelt ja mugavalt.

“Vene Föderatsiooni piiripunktis näitavad nad Vene passi ja Eesti piiripunktis näitavad nad Eesti kodaniku passi,” ütleb Merdikes.  

Ehk ei mingit liigset asjaajamist ametiasutustega. Et sealjuures vähem tähelepanu äratada, tuldi üle piiri üksi või äärmisel juhul väiksemas seltskonnas. Ettevaatusabinõusid oli veel. “Kui nad piiripunktist üle tulevad, siis on neil tihtipeale ka teised riided seljas. Nad vahetavad oma riided vahepeal ära, et kui nad kuskil pilti peaks jääma või silma kellelegi, siis ei ole need samad riided, kui piiri ületades,” selgitab Merdikes. “Ja piiripunkti lähedal parklas on neil siis autod. Autod on kõigil ristkasutuses, et kõik võivad kõigiga sõita. Ja siis edasi teemadele nad liiguvadki nende autodega, mis siin piiripunkti lähistel parklas on,” lisab ta.

Ostsid piiri äärde ka talu

Merdikes viib meid ka piirist seitsme kilomeetri kaugusel Nedsaja külas asuva Taga-Sammaste nime kandva talukoha juurde, mida grupeering kasutas. Maja on suuremast maanteest umbes kilomeeter eemal, tee siia on pea läbimatu ja koht kõrvaliste pilkude eest varjatud. “Siin nad tavaliselt kogunesid, tegid oma plaane, vahetasid riideid. Teinekord nad olid siin mitu päeva, ööbisid ka ja sõid ja. Et noh, elasid ikkagi siin,” ütleb ta.   

Talu osteti pundi poolt juba 2013. aastal 5500 euro eest. Ametlikuks omanikuks oli ühe pundi liikme, nn brigadiri staatuses olnud Andrey Krotovi ema. Kasutati seda nii salasigarettide vahelaona enne kauba Tartusse või Tallinna toimetamist, aga ka kogu Eesti-poolse tegevuse staabina. Ka siin toimetas punt äärmiselt ettevaatlikult. “Territooriumil olid nende poolt paigaldatud valveseadmed, et siin ei käiks keegi ringi luusimas,” selgitab Medikes.

Suuremahulised kelmid

See salasigaretiäri on vaid üks pool selle pundi laiaulatuslikust tegevusest. Uurimise käigus avastasid politseinikud veel ühe teema, millega grupeering tegeles. “Hakkas üks huvitav asi silma. Siin mõned juhtfiguurid tulid ametlikult piiri kaudu sisse Eestisse ja nende autos oli või nendega kaasas olid mõned samamoodi Eesti ja Vene kodakondsust omavad isikud, kes otsest rolli selles salakaubaveos kuidagi ei mänginud. Meil tekkis huvi, et huvitav, miks need isikud koos tulevad ja mis neil see eesmärk on?” räägib Vosman.  

Ehk siis juba tuntud näod, keda salakaubaveo tõttu jälgiti, olid endaga Eestisse kaasa võtnud pealtnäha suvalise inimese. Kuid oluline selle inimese puhul oli, et ka tema omas nii Eesti kui Vene kodakondsust. Kuid siin ei olnud Eesti kodakondsuse omamine oluline vaid piiriületusel. Piiri pealt edasi sõideti otsejoones suuremasse linna - näiteks Tartusse või Tallinna. “Mindi panka, mindi elektroonikafirmasse… Siis oli selge, et midagi toimub,” ütleb Vosman.

Päevane kelmusetiir Tallinnas

Toomegi sellest, mis toimus, ühe näite. 2017. aasta 1. märtsil, varahommikul kell 6.56 saabub Koidula piiripunkti kaudu Eesti Vabariiki Eesti numbrimärkidega punane Mazda. Autos on kolm isikut – nö brigadir-asjaajajad Jevgeni Maksimjak ja Leonid Jegorov ning tolleks päevaks kaasa võetud tankist Olga Rotkina. Siit viib nende tee edasi Tallinna poole. Autos istuv seltskond ei tea, et politsei neid sel päeval varjatult jälgib ja nende telefonikõnesid pealt kuulab.

Näiteks esimeses pealtkuulatud kõnes räägivad kelmid omavahel, et toimuma hakkab “huvitav moment”. Huvitav moment tähendab tõenäoliselt lootust, et tänase tankisti Rotkina abil õnnestub edukalt Eesti ettevõtjatelt raha ja kaupa välja lüpsta.

Samal päeval kell 10.43 jäävad Maksimjak, Jegorov ja Rotkina politsei kaamerasilma ette Tallinnas Lasnamäe Centrumi juures. Siin tehakse Rotkinale liitumisleping Teliaga ja võetakse tema nimel järelmaksule kaks mobiiltelefoni iPhone 7 väärtusega 1500 eurot.

Skeem ongi sedavõrd lihtne - telefonid käes, pole mitte mingit plaani nende eest tagantjärele maksta. Kõrvalt vaadates tundub tänane diil ülimagus, kuid pättide omavahelistest telefonikõnedest selgub, et ise nad nii rahul ei ole. Nad nimelt proovivad ka pangast raha saada, kuid see ei õnnestu, kuna tankist on nende tedmata juba kellegi abiga laenu küsinud ja nüüd ei võeta jutule. Seega saak on nende jaoks niru.

Ehkki asi ei lähe nii libedalt, kui loodetud, teevad kelmid samal päeval Teliale veel teisegi tünga Ülemiste keskuses. Saagiks saadakse samuti kaks iPhone-i.

Ja kell 13.01 vormistatakse Rotkina Lasnamäel Mustakivi tee Prismas ka Tele 2 kliendiks. Kelmid saavad saagiks 650 eurot maksva Samsung Galaxy S7-e.

On ilmselge, et mehed on rahulolematud, sest suutsid kaupa tõmmata vaid kolme ja poole tuhande eest ega saanud kuskilt kätte suuremat summat. Nad teevad Tallinnas veel mõne tiiru, kuid asuvad siis tagasiteele. Kell 23.20 ületavad nad uuesti Koidula piiripunkti ja on tagasi Venemaal.

Kuigi seekord polnud saak nii suur, siis selliseid käike tehti Eestisse erinevate tankistidega kümneid kordi ja nõnda järelmaksu kattevarjus välja petetud tehnika hulk oli meeletu. “Süüdimõistetud ise on pilgates öelnud, et mitte ainult terve Petseri, vaid ka pool Pihkvat kõneleb täna Eestist välja kelmatud iPhone-dega. Me teame, et vähemalt kaks iPhone-i on müüdud ka Vene piirivalvesse,” ütleb Vosman.

Telefonide kõrval tõmmati kõike, mida sai lihtsa vaevaga üle piiri ja Venemaal rahaks teha - alates tööriistadest, lõpetades väiksemate kodumasinatega.

Põhjalikud laenupettused

Ent liigume siit edasi ja vaatame lähemalt ka nende märksa põhjalikumat kelmuseskeemi. Ehk kuidas tõestada pangale, et sinu tankist on maksevõimeline ning usaldusväärne klient ja saada märkimisväärses summas laenu?

Alustingimus on jälle sama - otsitakse Venemaalt Eesti passiga tankist ja asutakse tegutsema. “Me räägime 6-kuulisest tsüklist. Põhimõtteliselt see isik vormistatakse siia fiktiivselt tööle. Nüüd hakatakse talle maksma justkui igakuist töötasu, näiteks 2000 eurot,” selgitab Vosman.  

Tasu maksmine tankistile tehtud pangakontole on reaalne. Firma, milles tankist aga nö töötab, ei pruugi seda tegelikult olla. Näiteks üks tankistifirmadest, OÜ Pille Services Group, on oma aadressiks märkinud Tallinnas Lasnamäel Punasel tänaval asuva ärimaja. Samas firma ainsat registrile esitatud aruannet vaadates mingit majandustegevust sel firmal ei olnud. Samuti ei ole seda firmat sealt aadressilt tegelikult võimalik leida.

Selliste tühjade firmade kõrval vormistati tankiste tuttavate kaudu tööle ka päriselt tegutsevatesse ettevõtetesse - näiteks Tartus metallitöödega tegeleva ettevõtte Armet juht Mihhail Abubikirov tunnistas politseis, et võttis tõepoolest ühe Venemaa inimese fiktiivselt tööle.

Sellise tööle võtmise eesmärgiks on tankistile luua pankade silmis korralik taust. “See isik ise reaalselt Eestis ei ole ja kõik tema pangakaardid, ka neid tema käes ei ole. Need on hoopis grupeeringu liikmete käes. Ja need reaalselt kasutavad neid ka siin Eestis. Ja selle kuue kuu jooksul juhtub selline asi, et isikule tehakse ilus taust taha. Et kui ta nüüd ühel hetkel panka läheb ja laenu küsib, siis kui pank võtab selle väljavõtte, siis ta näeb, et sul on väga usaldusväärne klient. Ta on väga head palka saanud, ta käib, nagu tavainimene ikka käib, poes, ostab seal üht-teist-kolmandat, tangib autot jne. Pank ju tegelikult ei tea, kes seda kaarti kasutab,” räägib Vosman.

Ja siis kuue kuu pärast võetakse tankisti ID-kaart ja tehakse otse Venemaalt interneti teel erinevatesse krediidiasutustesse laenutaotlused. Sellise skeemiga said selle seltskonna käest lüpsta erinevad laenuasutused alates ühisrahastusplatvormidest Omaraha ja Bondora ning lõpetades suuremate pankade Swedbanki ja LHVga. Näiteks 27 000 eurot kahju saanud LHV ütleb meile e-kirja teel, et pettus oli põhjalikult ette valmistatud ja pangal polnud võimalik selle mustrit kohe tuvastada.

Uurimist juhtinud Lõuna ringkonnaprokurör Aro Siinmaa ütleb, et tegemist oli hästi läbi mõeldud ja tegelikult ka üllatava skeemiga. “Inimestele luuakse läbimõeldult ja võib öelda, et professionaalselt positiivset finantsajalugu selleks, et oleks võimalik suuremaid summasid võlgu saada. Just nimelt selline läbimõeldus, arukus tegelikult, päris pika aja jooksul sellisel viisil kuritegelikus maailmas edu saavutada,” ütleb Siinmaa.

Kelmusi teevad ka teised grupid

Pikalt uurijad kelmuste toimepanemist pealt ei vaadanud. Kui info koos, peetigi ühe suure operatsiooni käigus tol hetkel Eestis viibinud tegelased kinni. Seejuures veel kinnipidamisele eelneval ööl olid kastitassijad proovinud sigarette üle piiri tuua ja vahele jäänud. Brigadirid olid pärast seda öö oma talus veetnud ja tulid päeval Värskasse poodi. Samal ajal Värksas toimunud kinnipidamisega, võeti Tallinnas kinni ka teised tol hetkel Eestis olnud grupi liikmed. Vosmani sõnul avaldas selle grupeeringu lõhkumine tugevat mõju kogu salasigarettide turule Eestis. “Piiri peal, üle rohelise piiri või metsas, kus on sigaretikaste toodud – kogused on langenud 67%,” ütleb ta.

Samas lisab Vosman, et pankadel ja teistel ettevõtetel tasub tähelepanelik olla, sest kavalaid laenu- ja järelmaksukelmusi tuleb ka edaspidi karta. “On näha, et seal Petseri ja Pihkva poole peal on selliseid kelme veel ja veel ja selle grupeeringu väliselt toimivad täpselt samasugused skeemid kõik,” räägib Vosman. 

Konkreetse grupi tegevus suudeti aga halvata ja selle liikmetest on praeguseks kätte saadud ning kohtu alla saadetud pooled. Kõik, kes tänaseks sellest pundist kätte saadud, läksid kohtus kokkuleppemenetlusele ehk tunnistasid oma süüd. Karistusteks mõisteti neile kolme kuni viie aasta pikkused vangistused, millest enamikel juhtudel tuleb reaalselt ära kanda aasta jagu. Ehkki välja petetud raha neilt ilmselt kunagi tagasi ei saa, siis lohutuseks seegi, et vähemalt kahjud mõisteti meestelt kohtus välja. Seltskonna boss Aleksandr Kostin on aga tänaseni Venemaal ja teda pole õnnestunud eestlastel veel tabada.

Tekib küsimus, mis Venemaa pool arvab sellest? “Midagi… Keeruline,” ütleb Vosman.

“Noh, ütleme nii, et see kriminaalmenetlus on tulnud läbi viia siseriiklikult,” lisab Siinmaa.  

Kommentaarid (15)
Copy
Tagasi üles