Jaanus Kriisk: Suure Raha pisarad

Foto: Sille Annuk

Suuri asju ja suuri ettevõtteid tehakse Suure Rahaga. Suure Raha ajaloost lähtuvalt puuduvad sellel finantsallikal südametunnistus ja empaatiavõime, sest ta on anonüümne. Isegi kui algul on teada, kes, siis kaob see teadmine kiiresti offshore’ide rägastikku ja advokaadibüroode uste taha. Juhtub see müügi tõttu mõnele rahvusvahelisele korporatsioonile või omanike soovist distantseeruda mingi kogukonna negatiivse energia eest, kelle elu nad põrguks on muutnud.

Tartusse tselluloositehast teha soovivad Suure Raha esindajad ei erine mitte millegagi oma küünilisuse ja ahnuse ulatuses. Tuua ohvriks saja tuhande inimese hingamisõhk, paari­saja tuhande inimese joogivesi, tuhandeid aastaid vana Emajõgi ning kogu piirkonna maine ja kinnisvaraturg. Mille nimel? Et kolm-neli perekonda saaks ehitada oma majale viienda korruse ja osta kuuenda auto! 

Kunagi tõotati Nauru väikeriigile meeletut arengut ja küllust. Seal nimelt avastas Suur Raha linnusita, mis pika aja jooksul merelindu­delt sinna kogunenud. Välja kaevati 100 miljonit tonni seda «kulda» nimega fosfaat. Nüüd aga maksab Austraalia maksumaksja 20 miljonit dollarit aastas, et kümme tuhat inimest seal üldse elada ja toimetada saaks. Suure Raha huvi saare vastu on kadunud.