/nginx/o/2017/08/18/7003663t1h86f4.jpg)
Rootsi maksumaksja raha kulutatakse sisserändajate keeleõppele, mille kvaliteet ulatub müüja sõnul taevani. Ostja teab, et see ei vasta tõele, aga pigistab silma kinni. Arvamusportaali Rootsis elav kolumnist Kristiina Baum kirjutab juhtumist lähemalt.
1970ndatel sai üle maailma tuntuks saksa ajakirjanik Günter Wallraff, kes variidentiteeti kasutades erinevatesse ettevõtetesse imbus, et neist hiljem paljastav reportaaž kirjutada. Nii sattus tema kaudu omal ajal skandaali näiteks kiirtoidukett McDonald's ebasanitaarsete tingimuste pärast. Wallraff on tegus tänini, ja rootslased on säärase ajakirjandusliku töömeetodi tema järgi wallraffimiseks nimetanud.
Mina puutusin nimetatud nähtusega omale teadmata kokku ligi aasta tagasi, kui meie keeltekooli asus tööle uus õpetaja Jenny. Ta ei olnud hariduselt pedagoog, aga oli varem tegelenud rootsi keele õpetamisega.
Jenny oli tagasihoidlik ja malbe tüüp, jõudis tundi viimasel minutil ning unustas sageli pikad juuksed kammimata. Üsna algusest peale oli ta töötingimuste ja -koormuse üle jahmunud, püüdes truult kõigega kaasa jõuda ning lasi törtsu nuttu, kui lained lõid üle pea kokku. Ja seda nad ikka tegid, näiteks siis kui kopeerimispaber mitmendat korda otsa lõppes ja õpetajad olid sunnitud seda ise kodust kaasa vedama (koolis puuduvad õpikud ja kõik materjal jagatakse õpilastele paljunduste näol) või siis kui kolleegid olid haiged ja ta üksinda kahe klassi vahel joostes andis 60 õpilasele tundi.
Jenny ei varjanud meie ees kunagi oma seotust ajakirjandusega ja sedagi, et ta ei tunne õpetaja rollis end hästi. Kui jaanuari alguses tööleping lõppes, tõi ta lahkumise põhjuseks just parema tööpakkumise telekanalilt TV4, kuhu ta pidi ajakirjanikuna tööle asuma. Ostsime talle hüvastijätuks suure kimbu lilli ja korvitäie magusat ning uskusime siiralt, et me temast rohkem midagi ei kuule.
Meie ehmatus oli aga suur, kui tema lahkumise järel võttis kooli juhatusega ühendust TV4 telesaate «Kalla fakta» («Külmad faktid» eesti keeles) meeskond, kes pakkus võimalust vastulauseks. Telesaade on sisult «Pealtnägija» sarnane.
Saime teada, et Jenny oli kooli nii-öelda wallraffinud ajakirjanik. Ta oli teinud koostööd telekanali uuriva ajakirjanduse toimetusega ja tema käekotis oli olnud sisseehitatud kaamera, millega ta oli töökeskkonda tervelt kümne kuu vältel filminud.
Veebruari alguses valmis 45-minutiline reportaaž erakooli kehvast hariduskvaliteedist ja sellest, et kool on Stockholmi linna teadlikult petnud, et allhankega ligi 100 miljonit Rootsi krooni (umbes 9,9 miljonit eurot) maksumaksjate raha omanike taskusse sokutada.
Et ühiskond on huvitatud säärasest paljastuse läbi arenemisest, näitab tõik, et aasta tagasi võeti Rootsis vastu seadus, mis kaitseb pealekaebajaid nende endi tööandja sanktsioonide eest. Firmal pole näiteks õigust teha järelpärimist, et leida andmelekitaja ega teda see eest vallandada.
Pean siinkohal lühidalt selgitama, kuidas käib Rootsis pagulastele keeleõpetamine. Pagulase vastuvõtmisega laekub neid vastuvõtnud omavalitsusele iga-aastane toetussumma (umbes 22 500 eurot), sellele lisandub pearaha (umbes 12 500 eurot), lisaks võib omavalitsus taotleda raha vastuvõtmisega kaasnevate struktuuride väljaarendamiseks ja parendamiseks.
Rahalise hüvitusega kaasneb kohustus uutele elanikele keel selgeks õpetada. Enamik omavalitsusi haridusasutuse ülalpidamise vastutust enda kanda ei võta, vaid teenus ostetakse sisse erafirmadelt. Erafirma leitakse avaliku hanke korras ning erinevalt Eestist ei võida odavaim, vaid see, kes teeb sobivaima pakkumise. Stockholmi linnale on oma sõnutsi tähtis hariduse kvaliteet ning parimat olevatki lubanud Thorengruppeni kontserni kuuluv aktsiaselts Astar, kes võitis hanke neljaks aastaks ja kus minagi töötan .
Eestiga võrreldes pole Rootsi ühiskond üksteise suhtes destruktiivne. Skandaal või ühiskonda muul moel raputav juhtum seob ja paneb inimesi pigem ühiseid lahendusi otsima
Tegelikult on säärast süsteemi, kus erakoolid teenivad vabaturul maksumaksjate raha eest suuri kasumeid, kritiseeritud kaua. Thorengruppen pole ainuke, kus töötingimuste ja õppekvaliteedi ning emaettevõtte kasumi vahel on suured käärid. Samal ajal kui firma teenib miljoneid puhaskasumit, vaevlevad õpetajad väikeste palkade, pikkade tööpäevade ning materjali nappuse käes.
Astar on Stockholmis tegutsenud pea kaks aastat, näiliselt väike ja malbe ajakirjanik Jenny oli aga esimene, kes suutis panna kontserni ainuomanikust miljonäri Raja Thoréni kooliuksest sisse astuma. Nädal pärast saadet seisis kolleegiumi ees üks üsna lontis kõrvadega paks keskealine mees, kes tundis huvi, kuidas skandaali sattunud koolitöötajad end tunnevad. Endaga kaasa oli ta kutsunud tööinspektsiooni ja kahe ametiühingu esindajad (toonitades, et koostöö nendega olevat oluline). Poolteist aastat haiguse tõttu eemal olnud omanik lubas käised üles käärida, end toimunuga kurssi viia ning kord majja luua.
Mulle meeldib, et Eestiga võrreldes pole Rootsi ühiskond üksteise suhtes destruktiivne. Skandaal või ühiskonda muul moel raputav juhtum seob ja paneb inimesi pigem ühiseid lahendusi otsima.
Näiteks reageerisid telesaatele kohe haridusminister (kes teemal sõna võttis), Stockholmi linn (kes ajutiselt peatas lepingu ja algatas uurimuse), haridustöötajad (kes võtsid taas arutelu alla kehtiva süsteemi kitsaskohad) ametiühingud (kes hakkasid kooli pitsitama, et luua meile paremaid töötingimusi, mis neil ka õnnestus) ja mitmed teised.
Toon siinkohal välja ühe suure erinevuse Eesti ja Rootsi vahel ning see on suhe ülemuse ja juhatuse ja töötajate vahel. Rootsis ollakse pigem kollektiiv, meeskond, üksteise toetajad ja kõigiga ollakse sinapeal. Ülemustel pole kombeks töötajaid käsutada, vaid paluda. Juhtiminegi põhineb arutelul ja koostööl nagu töösuhe üldse.
Teine suur erinevus on töökultuur. Kui kurtsin Eestis ühes oma töökohas liiga pikkade tööpäevade üle, kosteti, et kuigi see on seadusevastane, tuleb ära kannatada ja mujal olevat veel halvem. Rootsis on selline vastus mõeldamatu. Töötaja õiguste eest seisavad ametiühingud ja ombudsmanid, keegi vastutab tööohutuse ja töötervishoiu eest, palgal on nõustajad.
Ei saa salata, töötajad peavad loetletud abilistega oma õigused ise kätte võitlema, nii on see olnud ka meie koolis. Keskmine rootslane on teadagi oma õigustega vägagi kursis, see omakord tähendab, et pisemagi rahulolematuse korral vahetatakse üks töökoht pikalt järelemõtlemata parema vastu. Kui Eestis ollakse üldjuhul töökoha eest tänulikud ja sellest hoitakse kinni, elavad Rootsi tööandjad töötajate kaotamise hirmus. Näiteks asusin mina juhendama kursust, kes on viimase aasta jooksul õpetajat vahetanud tervelt 12 korda. Erinevalt rootslasest esindan mina sõnakuuleliku ja alluva mentaliteediga eestlast ega oska suurt nuriseda, töötingimused ja palkgi on ju kordi ja kordi parem kui Eestis.
Kristiina Baum töötab Rootsis täiskasvanute keeleõpetajana. Eestis on ta keeletunde andnud põhikooli õpilastele. Rootsiga on ta tihedalt seotud 1991. aastast alates. Samuti on ta üle kümne aasta töötanud ajakirjanduses, eeskätt raadiokanalites, nagu näiteks Kuku, Vikerraadio, Tartu Pereraadio, aga ka Lidingö raadio Rootsis. Veel on ta kaks aastat tegutsenud reporterina maakonnaajalehes Sakala. Hariduselt on ta bioloog.