/nginx/o/2016/11/24/6106071t1h083c.jpg)
/nginx/o/2016/11/24/6106071t1h083c.jpg)
Vahetult enne vabariigi suurt juubelit jätkusid uue hooga kired Eesti hümni ümber. Soovi seadustada üks riigisümbolitest võrreldi lausa nõukogudeaegse praktikaga – üks noor toimetaja arvas kogunisti, et seadustatud hümni lauldes jõuame tagasi Nõukogude Liitu. Aga miks just sinna, kirjutab kolumnist Ivan Makarov.
Ameerika Ühendriigid on olnud Nõukogude Liidu ägedaim oponent, kuid sellegi poolest kehtib sealmail föderaalseadus «Ameerika Ühendriikide riigisümbolitest», mille punkt 7.2 viitab näiteks riigisümbolite rüvetajate karistamisele seadusega ettenähtud korras.
1988. aastal võeti Ameerikas vastu eriseadus isamaalistest ja rahvuslikest üritustest ja tseremooniatest, kus on ka kirjas, et kõik juuresviibijad, välja arvatud need, kes kannavad univormi, peavad seisma valvel, vaadates lippu ja asetades parema käe südamele. Vormis inimesed peavad andma au hümni esimestest nootidest kuni viimseteni. Mehed tsiviilriietuses on kohustatud võtma peakatted peast parema käega ja suruma need vasaku õla vastu, kusjuures käsi ise peab asuma südame ligi. Sellest rangest reeglistikust peavad ameeriklased hoolikalt kinni, ja ainult äärmiselt piiratud inimene hakkaks nendele ette heitma mingi punase režiimi tavade matkimist.
Hümnide traditsioon koos teatud reeglistikuga, kui mõni ei tea, oli tekkinud tunduvalt varem kui 1917. aastal. Vanas Egiptuses ja Mesopotaamias oli hümnide sisuks jumalate ülistamine, Euroopa esimene rahvushümn «Het Wilhelmus» oli kirjutatud siis, kui 1568. aastal toimus Madalmaades ülestõus Hispaania võimu vastu ja algas Hollandi iseseisvussõda ehk Kaheksakümneaastane sõda. Sajandeid kasutuses olnud hümn seadustati aga alles 20. sajandi esimesel poolel, sest «parem hilja, kui mitte kunagi». Miks ei võiks see tarkus kehtida ka Eesti hümni puhul?
Ajaloolised paralleelid ja võrdlused on alati teretulnud, kuid ühel tingimusel: võrdlejal peab olema aimu, millest ta räägib. Siis aitavad nad tõesti paremini mõista nii nüüdisaegse poliitika ja kultuuri hiilgust kui ka viletsust.
Rain Rosimannus nimetas näiteks kolm aastat tagasi vabaerakondlasi irooniliselt kulibiniteks, mille peale Andres Herkel vastas «ise oled» vaimus, kvalifitseerides reformarite domineerimist sarkastiliselt «tõeliseks Kulibini unenäoks». Nüüdsest peale saavad mõlemad poliitikud eelistada eestimaist ja kasutada Kulibini asemel Matvere nime, ühiseks nimetajaks hümn.
Ajaloolised paralleelid ja võrdlused on alati teretulnud, kuid ühel tingimusel: võrdlejal peab olema aimu, millest ta räägib.
Ivan Kulibin oli vene leiutaja, keda nimetati «Nižni Novgorodi Archimedeseks» ja, kes on teiste tehnika imede hulgas loonud 1791. aastal mehhaanilise jalaproteesi sõjas sandistatud porutšik Sergei Nepeitsõni jaoks. Sõdurite poolt «raudjalaks» nimetatud Nepeitsõn sammus selle kunstjalaga vaevunähtavalt longates kindralmajori auastmeni välja, kaasaegses e-Eestis aga korjati suured summad bioonilise jala ostmiseks, kuid seda vajav mees on ikka veel ühe jalaga, nii et isegi kohtusse kõndida ei saa, ainult Heli Läätse matustele suutis tulla.
Seega on meie poliitikute üleolev suhtumine Kulibinisse küll ülearune ja «soss-sepaks» nimetamine alusetu, kuna tema tsaariaegne tehnoloogia osutus tänapäevasest Soome tehnikaimest tunduvalt tõhusamaks.
Kulibin kirjutas Vene keisrinnale Katariinale hümni ja kinkis talle rohkem kui 1000st detailist koosnenud pardimuna suuruse kella, mida ta ehitas kaks aastat ja mis mängis päeva jooksul palju erinevat muusikat. Igal täistunnil avanesid väiksed tsaari uksed ja nähtavale tuli Püha Haud, mida valvasid odadega sõdalased. Ilmus ingel, ust toestanud kivi langes eest, valvurid viskusid pikali, ilmusid pühad naised ja kell mängis kolm korda «Kristus on surnuist üles tõusnud!». Keskpäeval esitas kell leiutaja enda poolt keisrinnale loodud hümni. See kõik sai võimalikuks 18 sajandil, ammu enne nutitelefoni leiutamist.
Kaasaegsete tehnoloogiate õnnelik tarbija Marko Matvere töötas oma leiutise kallal samuti kaks aastat, kuid toimetas märksa säästlikumalt, kasutades juba olemasolevat Eesti hümni. Ta esitles enne Eesti suurt juubelit «hümnimasinat», väites, et lihtsalt diivanil vedelemise ja viina joomise asemel võiks midagi muud teha. «Tulemus on kaheksa tuubat, mida ühendavad kanalisatsioonitorud, ja kuhu annab õhusurvet kompressor.»
On igati positiivne, kui inimesed ütlevad lahti laisklemisest ja alkoholismist, ka kanalisatsioonitorude taaskasutamine on tervitatav roheline lähenemine. Kuid Meie Mehe «Fekalist» oleks kloaagitorude vaatevinklist siiski kohasem teosevalik, või siis miks mitte mõni Matvere enda mõnusatest paladest. Uut kujunevat tendentsi riigihümni kohtlemises toetas samaaegselt ilmunud Eesti Ekspressi lugu «Eesti hümn ja ballaad pedofiilist – Orelipoisi uus plaat on vapustav kuulamine»...
Loomulikult on praegustel meelelahutajatel raske niivõrd suure pakkumise tingimustes millegagi mõistlikuga silma torgata ja mõni tähelepanu ihkav kaasaegne Herostrates väärkohtleb selleks hümni, mõni läheks kasvõi tapma järjekordset John Lennonit. Parem juba see esimene variant: ahjusoe «kunstiteos» potsatab kedagi vigastamata purki, kaan peale - ja meedia kollane tiib lendab kohe peale.
Kui venelased arvasid, et riivati üht nendele olulist sümbolit, hakati Eesti pealinna jõhkralt rüüstama. Ka mõned eestlased olid oma sümboli pärast endast nii väljas, et andsid kitli peale Ewert Sundjale, kes esitas Eesti hümni pehmelt öeldes imelikult.
Loomulikult ei ole vägivald ebameeldiva laulmise puhul mingi lahendus, vastasel juhul oleks ju näiteks Peeter Oja pidevalt ohustatud. On teisi kasvatusvahendeid: Luciano Pavarotti vilistati 1992. aastal La Scalas välja ja publik trampis jalgu, kui legend jäi kõrge noodiga jänni. Tenori apsaka puhul oli aga tegemist tööõnnetusega, ta ei üritanud teotada üllaid asju, aga ikkagi tehti talle haiget.
Loomulikult ei ole vägivald ebameeldiva laulmise puhul mingi lahendus, vastasel juhul oleks ju näiteks Peeter Oja pidevalt ohustatud.
Viimastel päevadel arutati Eestis põhiliselt presidendi tellitud pidulikku juubeliprogrammi, kuid nähtust horrorist lõpuks toibunud üldsus asus taas hümni kallale, mõned juristid on veendunult hümniseaduse vastu ja sotsiaaldemokraat Barbi Pilvre isegi teravmeelselt möönas, et varsti soovib mõni seadustada rahvuskalana räime. Aga räime kaitsevad juba püügikvoodid ja kuigi Eestis leidub räimedes püherdavaid kunstnikke, on siiski olemas ranged sanitaareeskirjad ja meil ei lubata toitlustajatel lasta räimeid naljaviluks enne inimestele serveerimist läbi kanalisatsiooni.
Kuid Eesti hümni seadustamist ja kaitsmist taotlevad riigikogu erakonnad peaksid võtma arvesse, et hümni väärkohtlemist on Euroopa Liidus ülimalt raske takistada seaduslikus korras: 2006. aastal eemaldati Bolzano linnavõimude korraldusel parempoolse erakonna Alleanza Nazionale (250 000 liiget) nõudmisel kuulsast kaasaegse kunsti keskusest La Museion «patriootiline MC-pott», mis külastajate lähenedes hakkas ise mängima Itaalia riigihümni ja lasi vee ka peale. Kuid nagu teatas tollal France Presse, otsustas kohus tagastada muuseumile see Rooma kunstnike Eleonora Chiari ja Sandra Goldschmiedi teos, kuna hümni mängiv wc-pott «ei solva ei rahvushümni ega Itaalia riiki».
Seega jääb loota ainult meie otsiva vaimuga kultuuriinimeste intelligentsusele ja heale maitsele. Lootus sureb ju viimasena, kui just ka talle solgitoruga ei virutata.
Ivan Makarov on raadiomees, kes tegi 20 aastat tunnist Balti infosaadet «Raadius», üllitas kolm üleliidulise tiraažiga LPd ja kirjutas tekste Eesti esitajatele. Ta on Avatud Eesti Fondi, ajakirja Nädal ja Valdo Pandi aastapreemiate laureaat. Praegu töötab Raadio 4 vastutava toimetajana.