Nii võivad mõelda inimesed, kel veel pole lapsi

Anete Kruusmägi
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Märt Avandil ja Carita Vaikjärvel tuleb kordagi lahkumata laval olla järjest üks tund ja 40 minutit. Vaikjärve sõnutsi on see kergem kui tund ja 40 minutit lava taga olla.
Märt Avandil ja Carita Vaikjärvel tuleb kordagi lahkumata laval olla järjest üks tund ja 40 minutit. Vaikjärve sõnutsi on see kergem kui tund ja 40 minutit lava taga olla. Foto: Mats Õun

Pärnu Endla teatri mängukavva on naasnud Duncan Macmillani kirjutatud näidend “Kopsud”. Paarisuhtest ja keskkonnaprobleemidest kõneleva teksti on lavale pannud Ugala teatri lavastaja Taago Tubin ja suhtedraamat elustavad näitlejad Carita Vaikjärv ja Märt Avandi.

Lugu vonkleb läbi inimeste elu, näidates, kui erinevalt me seda eri etappidel näeme. Alguse saab tükk aga mõttest, kas saada lapsi või ei. Vaikjärve kehastatav naine juurdleb küsimuse üle, kas ülerahvastatud maailma on vaja veel üht inimest? “Nii võivad mõelda inimesed, kellel veel ei ole lapsi,” arvab Vaikjärv ja usub, et mõtlemine võib muutuda, kui rasedustesti kaks triipu on reaalsed. Samal ajal tunnistab Avandi, et mõistab näidendis jutuks tulevat probleemi, ja märgib, et enne järgmise lapse saamist mõtleks ta needki aspektid läbi. “Kas ma tahan veel ühte last saada, arvestades sellega, kuhu see maailm tüürib?” mõtiskleb ta ja lisab, et võib-olla on tema kahel lapsel­ tulevikus juba palju keerulisem olemine kui meil praegu. “Need mõtted käivad paratamatult läbi pea.”

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles