/nginx/o/2018/03/09/7671849t1h4ad7.jpg)
Eesti võrkpallikoondise 193-sentimeetrine diagonaalründaja Kadi Kullerkann saabus hiljuti koju Türgist, kus mängis viimased pool aastat professionaalsel tasemel võrkpalli.
Eesti naisvõrkpalluri seiklused Türgis: neli kuud palgata ja keelebarjäär, mis osutus kasulikukski
9. märts 2018, 12:42
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Mängisin küll Türgi tugevuselt teises liigas, ent selle taset loetakse võrreldavaks Saksamaa ja Prantsusmaa kõrgliigaga,» selgitab Kullerkann, kes just tugeva mänguklassi tõttu Türki mängima otsustas minna.
Türgis lõppes hooaeg tänavu juba nüüd, talvel, sest kevadel on põhirõhk erandkorras noortevõistlustel. Bayramici Yesil play-off'i ehk 12 parema hulka ei pääsenud, kuid eestlanna teenis kõvasti nii mänguaega kui tõsteid, tuues parimatel juhtudel pea 30 punkti.
«Väikese eelarve tõttu meie kodumängudel statistikat ei tehtudki,» nendib Kullerkann. «Lisaks peatreenerile oli igapäevaselt võistkonna juures vaid abitreener, kes töötab seal seepärast, et tema mees on klubi direktor. Statistikut ega ka näiteks füsioterapeauti polnud aga üldse.»
Raha ei saanud, aga soe söök oli laual
Sellega aga kurioosumid Bayrmaci väikeklubis ei piirdunud. «Läksin Türki augustis, aga esimene palk jõudis kohale detsembris,» muigab Kullerkann. «Olin kursis, et sealkandis võivad raha kohale jõudmisega probleemid tekkida. Küsimus oli sponsorites, mitte niivõrd klubijuhtides. Neil tuli lihtsalt oodata, mil uue aasta rahad saabuvad. Praegu on lootus, et lõpuks tasuvad nad kogu summa.»
Õnneks poleks eestlannal olnud väikeses külas ka raha kuskile eriti kulutada. «See oli väike koht, kus polnud kuskile minna. Elasime viie tüdrukuga suures korteris ja pärast trenni oli koju tulles alati soe toit valmis, sest meile käis üks naisterahvas sööki valmistamas. Eluolul polnud häda midagi.»
Keelebarjäär segas, aga ka aitas
Kui esialgu öeldi Kullerkannule, et treener räägib natuke inglise keelt, siis reaalsus osutus teistsuguseks. «Ütleme nii, et kõik, mis võis organisatoorse poole pealt viltu minna, ka viltu läks. Selgus, et treeneritest ja taustajõududest ei rääkinud keegi sõnagi inglise keelt. Vaid paar mängijat oskasid natuke, aga nende vahendusel polnud mõtet treeneriga rääkima minna, sest tõlkega läinuks jutu sisu kaotsi,» selgitab 25-aastane Kullerkann, kes oli varasemalt mänginud USA üliõpilasliigas ja Hollandis.
Keelebarjäär tuli Kullerkannule omamoodi kasukski. «Naiskonna sees tekkisid tülid, mistõttu juba hooaja alguses lahkusid mitu tüdrukut võistkonnast. Aga kuna mina ei saanud jutust aru, jäin nendest teemadest täielikult kõrvale,» lisab ta.
Kehvast hooajast hoolimata käis naiskonna mänge vaatamas reeglina täissaal ehk 300-400 inimest. «Olime Eesti koondisega mänginud paar aastat tagasi Aserbaidžaanis, kus mängu vaatasid ainult mustades riietes mehed. Eeldasin, et ka Türgis võib sarnane olukord tekkida, aga õnneks nii polnud - publiku seas oli ka naisi ja lapsi.»
Koondisesuve esimene pool jääb Kullerkannul vahele, sest aprillis siirdub ta mängima Filipiinidele, kus on varasemalt kogemus all tema õel Liis Kullerkannul. «Otsisin väljundit veel siis, kui Türgist polnud rahad laekuma hakanud. Kuidagi peab ju elama ka. Rääkisin koondise peatreeneri Andrei Ojametsaga ning ta mõistis mind,» ütleb Kullerkann.
Filipiinidele lendab võrkpallur aprillis, koondisega liitub ta kesksuvel. Õnneks diagonaalründaja positsioonil on Eestil kaks korralikku mängijat olemas ka temata, sest Kertu Laak ja Kristel Moor peaksid koondist kenasti aidata saama.