Nädala nägu: Tartu nin(j)ad (4)

Villu Päärt
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Urmas Klaas, Aadu Must ja Tiia Kõnnussaar.
Urmas Klaas, Aadu Must ja Tiia Kõnnussaar. Foto: Illustratsioon: Andrus Peegel

Kes tahab saada miljardäriks? Miljard eurot maksva tselluloositehase vastu protestiv Tartu ei taha. Ei taha tehase mädamunahaisu (keskmiselt kolm tundi ööpäevas ja aasta ringi). Ei taha fosforist Emajõge, mis kannaks sooja solgivee Peipsisse, aidates selle lõplikult ummuksisse.

Kui aasta jooksul sellesse tselluloositehasesse veetav puidukogus ladustataks Tallinna-Tartu maanteele, oleks puiduvirn kogu teel viis meetrit kõrge.

Sõda Virumaale kavandatavate fosforiidikaevanduste vastu rivistas 1987. aastal Eesti. Lauldi: «Ei ole üksi ükski maa.» Juba aasta hiljem oli see fosforiidisõjas karastunud väesalk laienenud ja valmis ette võtma küsimusi palju avaramal rindel.

Olukord on keeruline, riigikogu valimisteni on aasta ning pole emotsionaalsemat ja haisvamat küsimust kui tselluloositehas.

Tartu linnapea Urmas Klaas (46) õppis fosforiidisõja ajal Räpina keskkoolis ja mäletab, kuidas Räpina paberivabrik Võhandu jõge mürgitas. Klaas käis meelsasti kalal ja kui paberivabrik oli jõkke lasknud, ujusid tema vanaisa majast Võõpsus mööda kalad kõhud ülespidi.

Võhandu suudmes, Võõpsust paari kilomeetri kaugusel on keset järve enne Venemaad väike – kõigest 11 hektarit – Salusaar. 2007. aastal, kui Tallinnas kees pronkssõdurimöll, omandas saare Edgar Savisaare firma.

Vanaisa aerupaati juhtiva kogenud sõudjana oli Klaas enne seda kuulsusrikast tehingut mitu korda Salusaarel käinud ja sinna oma külalisi viinud.

Tartu linnavolikogu esimees Aadu Must (66) oli Edgar Savisaare lähim sõber ja võitluskaaslane juba ülikooli päevist. Must oli Tartu ülikoolis Urmas Klaasi õppejõud. Neil on 20 aastat vanusevahet. Ajaloolased. Klaas on olnud riigikogus kaks koosseisu, Must on seal tänini, juhtides kultuurikomisjoni. Kumbki neist pole poliitikataeva A-kategooria täht.

Must kaitses aasta enne fosforiidisõda väitekirja «Sindi linn ja 1. detsembri nimeline vabrik, 1833–1983». Ilmselt oli Must fosforiidisõja järel ja Rahvarinde hiilgeajal vähemalt nii palju tuntud, et valiti 1989. aastal esimest korda Tartu linnavolikokku, mille esimees on ta olnud vaheaegadega 15 aastat.

Keskerakondlane Must ja reformar Klaas on nüüd ühes paadis, nagu ka Tartu sotsid, ekrelased, IRL ja Tartu volikokku pääsenud kaks valimisliitu. Seniolematu ühtsus.

Nad nõuavad Tartu lähistele puidurafineerimistehase rajamiseks algatatud riigi eriplaneeringu lõpetamist. Argumente on kolm. Esiteks: isegi kui tehas järgib keskkonnanõudeid ja rajatakse parima võimaliku tehnoloogia alusel, on koormus keskkonnale lubamatult suur. Eesti on võtnud Euroopa ees kohustuse, et Peipsi järve ja Emajõe seisund vastab aastaks 2027 hindele «hea». Tehas tõmbaks selle lubaduse täitmisele kriipsu.

Teiseks: riik sõidab eriplaneeringuga Tartu linnast kui omavalitsusest kaarega üle. Kolmandaks: eriplaneeringu protsessi algus on seni olnud kõike muud kui kaasav ja läbipaistev.

Tartu volikogu mammutistung kolmapäeval oli kahtluseta kõige huvitavam avalik üritus Tartu linnas sel aastal. Isegi presidendi Eesti juubeli vastuvõtt tundus selle kõrval kuidagi nähtud ja korduv.

Ärimehed, teadlased. Õhtu lõpuks puldis Must ja Klaas, esindamas linna seisukohti. Seinal tiksumas kell, mis näitas, et ETV saade «Suud puhtaks!» algab ilma saatekülalisteta, sest volikogu ei saa otsust vastu võetud. Saate esimestel minutitel otsus siiski tuli.

Mis saab edasi? Peaminister Jüri Ratas on öelnud, et tehase rajamise otsusele eelnevad uuringud tuleb ära teha Tartu vastuseisust hoolimata. «Peaminister on öelnud üht, Ossinovski teist. Valitsuse otsust ei ole,» ütleb Klaas. Kui vaja, on Tartu valmis riigi vastu kohtusse minema.

Olukord on keeruline, riigikogu valimisteni on aasta ning pole emotsionaalsemat ja haisvamat küsimust kui tselluloositehas. Arendajatel on kiire. Ehitusotsus on vaja ära teha aastal 2019.

Musta olukord on keerulisem, tütar Kadri Simson vastutab selle eest, et Eesti majandus õitseks ja ettevõtlus edeneks. Suurtööstusele kaikaid kodarasse pilduv isa kuidagi ei sobi sellele pildile. Aga selline elu juba on.

Sellist ennenägematut ühtsust poleks olnud, kui tartlased poleks ise asunud asju uurima, infot koguma ja pannud allkirjad paberile, mis kannab nime Tartu apell. Selle protsessi vedaja on lastekirjanik Tiia Kõnnussaar (52).

Tema töö on suuresti see, et apell sai volikogu istungiks kokku 8200 allkirja – iga kümnes Tartu täiskasvanu on oma käe alla pannud tehase vastu. Esimeste allkirjastajate seas Tartu teadlaskonna säravaimad tipud, need, kelle pärast üle maailma Tartusse õppima sõidetakse.

Päev pärast Tartu volikogu istungit läks Facebookis mölluks. Sajad inimesed kirjutasid ja arvasid: Tallinnas elavad kirjutajad süüdistasid tartlasi selles, et nood tõmbasid oma tagaõue argumendiga Eesti majandusedule kriipsu peale.

Tartu võib olla esimene, aga mitte viimane. Kunagi jõuab järg taas Virumaal fosforiidi kätte ja ilmselt veel enne seda läheb sõjaks, sest põlevkivikaevandused hakkavad jõudma Ida-Virus suurlinnade külje alla ja tahavad sealt edasi aina lääne poole.

Kommentaarid (4)
Copy
Tagasi üles