Mõtisklus emakeelepäeva eel

Kristjan Svirgsden. Foto: Marianne Loorents

Nii et teie siis võitlete nagu parasiitsõnade vastu.

Jah. Nagu ma juba ütlesin, siis nad nagu risustavad meie keelt. Ma mõtlen nagu niisuguseid sõnu nagu ühesõnaga, absoluutselt, onju, täiega ja nii edasi. Kodus te võite nagu rääkida kasvõi pudikeeles, aga kui nagu parasiitsõnad jõuavad juba nagu massimeediasse, siis on asi nagu kurjast. Nüüd on nagu lisandunud veel ka parteikantseliit – tõsteti lauale (!) ja – päeva lõpuks (!) Nagu elaksimegi päev korraga. Meil, nagu talumeestel muiste, ei sobi mõeldagi ühepäevaliblika moel, seda enam nagu rääkida. Saan aru, et poliitikutel nagu pole nende põllumeeste mõtetega asja. Nende asi ongi nagu hommikul paber lauale tõsta ja päeva lõpuks nagu ära koristada. Ja sellega on asi nagu päevakorrast maas. Aga kui selline nagu labane mõtteviis jõuab nagu tavakeelde, siis on see nagu väga mõttetu väljend. Kui te nagu aru saate, mida ma mõtlen. Kevadel tuleb ikka nagu külvata mõttega, et sügisel ikka nagu koristada ka midagi oleks. Aga mitte nagu – päeva lõpuks! Tahan sellega otsesõnu väita, et kõik need ülaltoodud sõnad nagu sarnanevad väga idanaabri kolmetähelise kombinatsiooniga, mida nagu kasutatakse igas lauses ja mis ei tähenda nagu mitte midagi. Ja samas nagu kõike. Igatahes on see keele risustamine. Ja nagu valus kuulata ka.

Ja kuidas te nagu seda võitlust ette kujutate?