Kuigi Eestit pole seni naispeaministriga õnnistatud, oleme tänu Kaja Kallasele sellele lähemal kui eales varem. Vähemalt teoreetiliselt...
Naine peaministriks? Enneolematu! (4)
Põhjapõder on üks kangesti loogiline loom. Seda põhjusel, et sarved on tal peas, sõrad all ja saba taga. Kui sellist süvateaduslik-teoreetilist lähenemist kohaldada naispeaministrile, tuleb samuti ilmsiks kolm vaieldamatut ja loogilist eeldust. Jättes kõrvale ilmse, peab naispeaminister juhtima erakonda ja see erakond peab ka valimised võitma. Ja nagu me kõik hästi mäletame, pole selliste asjaolude kokkusattumine Eestit seni veel tabanud.
Tõsi, naissoost erakonnajuhte on meil olnud mitugi. Otsa tegi juba kaugel 1990. aastal lahti Marju Lauristin, kui ta asus juhtima Eesti Sotsiaaldemokraatlikku Parteid, et anda viis aastat hiljem teatepulk edasi samavõrd legendaarsele Eiki Nestorile. Kuigi see käik oleks napilt tähendanud, et kõik Eesti erakonnad jäänuks meeste vedada, suutis Edgar Savisaar end just õigel ajal lintidesse mässida ja suur skandaal andis napilt viieks kuuks Keskerakonna võtmed Andra Veidemanni kätte.
Veelgi hämmastavam Keskerakonnaga seonduvate skandaalide rohkusest on aga tõik, et alates 1996. aastast on Eesti ja ka erakonnad tiksunud justkui iseenesestmõistetavalt maskuliinse juhtimise all. Viimase aja märkimisväärseim katse seda murda toimus alles 2015. aastal, kui Kadri Simson püüdis seljatada Savisaart, ent sai Tondiraba jäähallis toimunud erakonna kongressil auhinnalise teise koha.
Samas on politoloog Tõnis Saartsi sõnul igati loogiline, et selline väljakutse erakonnajuhile esitati just nimelt Keskerakonnas: «Vaadakem, kust tulevad kõige tugevamad naispoliitikud. Keskerakonnast tulevad! Ja mitte erakonnasiseste demokraatlike valikute tõttu, vaid selle pärast, et eelmine esimees soosis naispoliitikuid ja mõjutas selleks valimisnimekirju. Demokraatlikumates erakondades pole naised nii headele positsioonidele jõudnud meie maskuliinse poliitilise kultuuri tõttu.»