Aare Pilv: «Tekst otsib ise endale kohase vormi»

Alvar Loog
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aare Pilv Tartus Gustav Suitsu nimelist luulepreemiat vastu võtmas.
Aare Pilv Tartus Gustav Suitsu nimelist luulepreemiat vastu võtmas. Foto: Margus Ansu

Tänavu pälvis kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia luule kategoorias Aare Pilv oma koguga «Kui vihm saab läbi». Õigupoolest sai see teos eilsel emakeelepäeval kaela koguni kaks võidupärga, sest osutus ühtlasi Gustav Suitsu nimelise luuleauhinna laureaadiks.

«Kui vihm saab läbi» võitis aastapreemia luule kategoorias. Kas või kuivõrd sa selles sisalduvaid tekste ise üldse luulena määratled?

Ma ei pea seda piiri luule ja proosaluule ja lüürilise lühiproosa ja miniatuuride vahel enda puhul eriti tähtsaks, sest teinekord ei tea ma ise ka, mida täpselt kirjutama hakkan, see kujuneb kirjutamise käigus, tekst otsib ise endale kohase vormi. Vahel on küsimus ka puhtväline, mõni proosavormis tekst võiks olla ka n-ö värssideks murtud või vabavärss proosana esitatud, see on lihtsalt tunde küsimus, tegelikult põhjendamatu.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles