Tartu linnapea Urmas Klaasi (Reformierakond) hinnangul on tartlaste seisukohad riigi eriplaneeringuga Emajõe äärde kavandatavale puidurafineerimistehase küsimustes uppunud lahmivasse meediakärasse. Vastuseisu tõttu on Tartule saanud osaks massiivne süüdistuste laviin: tartlased pidurdavad majanduse arengut, tartlased on uuringute vastu, linnajuhid teevad poliitikat, juhindutakse emotsioonidest ja «mitte minu tagaaeda» põhimõttest jne.
7. märtsil anti volikogu istungil rahva tahte väljendusena üle 8200 allkirjaga avalik pöördumine, milles tuntakse muret tselluloositehase ehitamise ja sellega kaasnevate keskkonnakahjude pärast ja nõutakse eriplaneeringu lõpetamist. Tuhandete allakirjutanute hulgas on ülikoolide tippteadlasi, tuntud ühiskonnategelasi ning teisi kodulinna tuleviku pärast südant valutavaid linlasi.
Sellisest tahteavaldusest ei tohi Tartu linn ega Eesti riik kuidagi mööda vaadata.
Tartu ülikoolides on olemas teadmine, kuidas innovatiivseid tehnoloogiaid kasutades puitu veelgi suuremalt väärindada (sünteetiline bioloogia).
Tartu on alati olnud ettevõtlusele avatud linn. Igal aastal investeerivad meie ettevõtted kümneid miljoneid eurosid Tartu ettevõtluskeskkonda. Ülikoolilinn on täna heaks koduks ka kümnetele kõrgtasemel suurtööstusettevõtetele nagu näiteks Hanza Mechanics, Tartu Mill, Estiko-Plastar, Metec, Sangar, TMB Element, A. Le Coq jt
Olulise osa Tartu ettevõtlusest moodustavad ka puitu väärindavad ettevõtted. Tartus ja linna ümbruses on juba praegu mitmeid suuri ja edukaid puiduettevõtteid nagu Eesti üks edukamaid ettevõtteid, puitmaju tootev Kodumaja, korduvalt Tartu parimate ettevõtete hulka valitud puidutöötlemisega tegelev Lemeks, Eesti juhtiv aiamajade ja liimpuidu tootja Palmako, legendaarne mööblitootja Tarmeko ning paljud teised.
Tartu ülikoolides on olemas teadmine, kuidas innovatiivseid tehnoloogiaid kasutades puitu veelgi suuremalt väärindada (sünteetiline bioloogia). Riiklikult oleks mõttekas neid teadmisi majanduse arendamiseks ära kasutada ning luua tingimusi erinevatel innovaatilistel tehnoloogiatel põhinevate puitu väärindavate tootmiste tekkeks.
Niisiis - keskkonnast hooliv tööstus on Tartusse alati teretulnud.
Tuginedes teadlaste uuringutele teame juba täna, et tehasel on negatiivne mõju Emajõe ja Peipsi järve veekvaliteedile. Tartu Ülikooli loodusgeograafia ja maastikuökoloogia professor Ülo Manderi andmetel suureneks tehase rajamisega märgatavalt fosforikoormus, mis ongi Peipsi järve seisundi pikaajalise halvenemise peapõhjus.
Kavandatava puidurafineerimistehase koormust keskkonnale saab võrrelda kraft- tehnoloogiat kasutava Äänekoski puidurafineerimistehasega Soomes, mida ka siinse tehase eestvedajad on eeskujuks toonud.
Äänekoski tehase poole aasta pikkusel käivitamisperioodil on hulgaliselt ettevaatlikuks tegevaid juhtumeid –veereostused, haisuperioodid, tulekahjud jm. On välja toodud ka fakt, et tehasest tulev hais on levinud isegi üle 50 kilomeetri kaugusel asuvasse linna.
Ida-Eesti vesikonna veemajanduskavaga on võetud riiklikul tasemel eesmärgiks Emajõe ja Peipsi ökoloogilise seisundi parandamine aastaks 2027.
Avalikus diskussioonis on jäänud kõlama Tartu vastuseis igasugustele uuringutele. See ei vasta tõele. Tartu ülikoolilinnana pooldab igal juhul ja igas olukorras teaduspõhist lähenemist. Just teadlaste uuringutele ja eksperthinnangutele tuginedes olemegi oma seisukohad kujundanud.
Emajõe ning Peipsi järve praegust halba olukorda (hinnang tugineb Ida-Eesti vesikonna veemajanduskavale) arvestades on tehase rajamine lubamatu ja jõkke ning järve ei tohi enam reostusaineid juurde lasta. Ida-Eesti vesikonna veemajanduskavaga on võetud riiklikul tasemel eesmärgiks Emajõe ja Peipsi ökoloogilise seisundi parandamine aastaks 2027.
Eriplaneeringuga kavandatavad uuringud ei ärata usaldust, sest tegelikult ei hakata uurima seda, kas keskkond jääks sama puhtaks või kas seda saaks puhtamaks muuta, vaid sisuliselt seda, kui palju saaks veel Tartu, Emajõe ja Peipsi keskkonnaseisundit halvemaks muuta.
Ja teisalt - uuringute, õigemini keskkonnamõjude hindamisega alustamine tähendaks planeeringumenetlusega edasiminekut, mida on edasistes etappides keeruline pidurdada.
Kuigi tartlasi on üritatud uinutada ideega haisuvabast ülimoodsa tehnoloogiaga tehasest, kõnelevad faktid muud. Ka Äänekoski moodsa tehnoloogiaga tselluloositehas haiseb. Sellest on tehas ise oma kodulehel teada andnud.
Keskkonnaministri määrusega on määratud lõhnaaine esinemise häiringu tase. See on tase, mille puhul tulemused näitavad aasta lõikes vähemalt 15 protsenti aasta lõhnatundide ületamist ehk norm lubaks kavandatavale tehasele haisuhäiringuid 54,75 ööpäeval aastas, mis tähendaks keskmiselt 3,6 tundi päevas.
Kes tagab niigi ohtlikul ja ülekoormatud riigi tähtsaimal maanteel ning teistel Tartu ümbruse teedel liiklusohutuse ja teede korrashoiu siis, kui igapäevaselt lisandub veel sadu metsaveosõidukeid?
Arendaja sõnul on plaanitud 2/3 kogu toormest kohale tuua maanteetransporti kasutades. See tähendab, et ühes ööpäevas suundub sadu täislastis rekasid tehasesse ning sõidab hiljem sealt tühjalt välja.
Olukorras, kus riik ei ole senimaani valmis olnud välja arendama täies pikkuses neljarajalist Tallinn-Tartu maanteed, on igati õigustatud küsimus – kes tagab niigi ohtlikul ja ülekoormatud riigi tähtsaimal maanteel ning teistel Tartu ümbruse teedel liiklusohutuse ja teede korrashoiu siis, kui igapäevaselt lisandub veel sadu metsaveosõidukeid?
Riik on valinud puidurafineerimistehase kavandamiseks eriplaneeringu vormi. See ei ole kuidagi põhjendatud, kuna jääb arusaamatuks, milles seisneb suur riiklik huvi tehase rajamisel Emajõe äärde.
Tartlased näevad oma linna arengut teistsugusena ja on seda selgelt väljendanud linna arengudokumentides: «Uute ettevõtete rajamisel Tartusse ja lähipiirkondadesse tuleb välistada looduskeskkonna seisundi halvenemine.»
Eriplaneeringuga sõidetakse Tartu linna arenguplaanidest üle ja sekkutakse nii kohaliku omavalitsuse autonoomiasse.
Ärihuvi antud projekti puhul on ilmne, kuid valitsus ei ole siiani suutnud adekvaatselt põhjendada, miks on antud juhul investori ärihuvi ka riigi huvi.
Vabariigi valitsuse tegevus nii planeerimisseaduse muutmisel kui ka eriplaneeringu algatamisel ning asukohavaliku kitsendamisel näib teenivat vaid arendaja huve. Ärihuvi antud projekti puhul on ilmne, kuid valitsus ei ole siiani suutnud adekvaatselt põhjendada, miks on antud juhul investori ärihuvi ka riigi huvi. Veelgi enam, miks suure riikliku huvi korral (juhul, kui see üldse eksisteerib) on keskkonnamõjude hindamise rahastajaks siiski arendaja.
Riigi usaldusväärsust kahandab ka asjaolu, et järjest enam näeme tänaste ministrite ebakompetentsust ning vähest süvenemist.
Kokkuvõttes ei ole tartlastele antud ühtegi siduva jõuga garantiid, et meie muret elukeskkonna pärast võetakse tõsiselt ning kohaliku elanikkonna arvamusega arvestatakse. Valitsuse usalduskrediit hakkab tartlaste silmis otsa lõppema.