Veel ei ole hilja

Mare Rossmann. Foto: Erakogu

Kadestan inimesi, kel on loomingulise kirjutamise oskus. Minul seda ei ole. Hangin teemad elust enesest või siis meediast ja loetud raamatutest. Need, mis jäävad mu mõtetesse mõlkuma ja mind kõnetavad, mõtestan läbi oma elukogemuse ja väärtushinnangute. Saan ise ka aru, et eks minu lood sellised ilulevad on ja klikke ei too, aga rünnata ma ei oska. Mina ei saa ennast sundida mõtlema ja tundma teisiti, kui ma mõtlen ja tunnen.

Viimati läks mulle hinge Andrus Rootsmäe alias In Boili mõtteavaldus. Tsiteerin: “Ma oleksin valmis lõpuni minema Eesti eest, tema rahva eest, oma perekonna eest, oma sõprade perekonna eest. Ahja jõe ääres on paar ilusat kohta – nende eest ka. Aga mitte võimu eest, kes meid valitseb. Lõhe meie valitsejate ja rahva vahel on liiga suur, et seda enam parandada.”

Loodan, et In Boil ei pea kunagi oma sõnu reaalsuses tõestama. Hingamisel ei ole hinda. Tahan uskuda, et lõhet valitsejate ja rahva vahel on võimalik vähendada, et veel ei ole hilja. Märgid võõrandumisest on õhus olnud juba pikemat aega. Järsku on meie nõudmised oma juhtidele liiga suured? Hiina vanasõna ütleb, et kui ei saa kalkunit, ole rahul varesega. Aga on seda siis palju tahetud, et meil oleks eestimeelne valitsus, tõsiselt võetav peaminister ja president, kes siiralt usuvad, et eestlastel rahvusena on tulevikku? Kes saavad aru, et meie peamine probleem on vaesus.