2004. ja 2005. aasta paiku murdsid hundid Lääne-Virumaal Laekvere, Simuna, Käru ja Salla kandis maha ligi 60 koera. Ühel hetkel muutus see juba nii tavaliseks, et järjekordse koera kadumine ei tulnud enam jutukski ning paljud ei andnudki sellest teada. «Mõnes majapidamises oli isegi kaks või kolm koera erinevatel hetkedel maha murtud,» rääkis toonaste juhtumitega töötanud Kübarsepp.
Mõistagi ringles sel ajal ajakirjanduses nende juhtumite kohta spekulatsioone ja kuulujutte. Küll räägiti sellest, et koeri murrab hundi ja koera ristand ning mõnes teises artiklis kirjutati tavapärasest suuremast hundikarjast. Kuid Kübrasepp lükkas mõlemad väited ümber. «Nad olid puhtatõulised hundid, selles ei olnud küsimust.»
Nimelt oli sealne kant territooriumiks vanematele ja nende järglastele, kokku umbes 10-12 hundile. See on täiesti tavaline karja suurus, kinnitas Kübarsepp. Kari ise sealsete koerte vaenlaseks ei olnudki, nende murdmisele spetsialiseerusid vaid kaks kriimsilma. «Ei tea, mis nende peas toimus ja miks nad sedasi tegema hakkasid,» sõnas Kübarsepp.
Huntidele peeti jahti, mõned neist lasti maha, kuid koeramurdmised läksid edasi. Suureks probleemiks oli toona nö must maa, mis tegi jälgede ajamise väga keeruliseks. Igavesti selline olukord mõistagi kesta ei saanud ja mõne aja möödudes tehti kindlaks, et murdmistega tegelevad kaks hunti.
Pärast nende kahe küttimist said kohalikud koerad ja nende omanikud kergemalt hingama hakata. «Kütitud loomadel oli hästi näha, et nad olid oma hambad ära lõhkunud kettidega. Kogu selle aja, mis nad seal seda etendust korraldasid, olid nad endale ka kõvasti viga teinud sellega,» meenutas Kübarsepp.