Vandeadvokaat Viktor Turkin: kokkuleppelapsed jäävad pigem erandiks (1)
28. märts 2018, 15:33
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/03/19/6472457t1hbe4b.jpg)
Äritehinguga sarnanev vanemate hooldusõiguse lahendamine seab Eesti juristid keerulisse olukorda, ütles perekonnaõiguse spetsialistist vandeadvokaat Viktor Turkin usutluses Postimehele.
Esmaspäevases Postimehes ilmus artikkel («Kokkuleppe korras eostatud lapse vanemad kohtus», lk 4–5 – toim), kus räägitakse, kuidas mehe ja naise heausksest kokkuleppest saada ühine laps, kellel oleks kaks kodu ja peret, on saanud kohtutüli. Üks pool väidab, et kokkulepe oli suusõnaline ja nägi ette, et alguses on laps rohkem emaga, aga pärast pooleaastaseks saamist jagatakse last võrdselt ema ja isa kodu vahel. Kas selline kokkulepe võib vett pidada?
Iga kokkulepe võib olla vettpidav juhtudel, kui pooled soovivad seda täita, ei otsi kõrvalist abi ega algata kohtuprotsesse kunagi kokkulepitu tühistamiseks või korrigeerimiseks.
Laps ei vastuta kuigivõrd asjaolude eest, mille tulemusel ta eostati ja milliseid võimalikke tagajärgi vanemad seejuures silmas pidasid ning milles omavahel kokku leppisid.
Laps ei vastuta kuigivõrd asjaolude eest, mille tulemusel ta eostati ja milliseid võimalikke tagajärgi vanemad seejuures silmas pidasid ning milles omavahel kokku leppisid.
Kui asi jõuab aga kohtuvaidluseni, on väga raske prognoosida, kuivõrd kohtud arvestavad sellise kokkuleppe sisu, selle vastavust lapse huvidele.
Kas selline hoolduskokkulepe peaks sündima pigem notari juures?
Kahtlen, kas notar oleks sellise kokkuleppe kinnitanud. Ja kui ka oleks, siis ilmselt poleks sellise tehingu juriidiline jõud olnud suurem kui tavakokkuleppel.
Lapsesse puutuvad vaidlused lahendatakse lapse huvidest lähtudes ja sõltumata vanemate kokkuleppest on nimetatud põhjusel võimalik asja alati kohtus üle vaadata, juhul kui ühel poolel tekib kahtlus, kas selline kokkulepe on sõlmitud lapse huvides, või on vahepeal mõned asjaolud oluliselt muutunud.
Kas laps muutub sellises suhtes hoopis tehinguks?
Mingil määral kindlasti. Aga sedasorti tehingute tegelikke mastaape on meie ühiskonnas raske hinnata.
Tegelikult püüan siiski uskuda, et puhttehingulised lapsemuretsemised ning sellega kaasnevad aastatepikkused kohtumenetlused on ja jäävad pigem erandiks.
Kui palju on teie praktikas ette tulnud, et lapsele määratakse kaks kodu?
Selleks et laps elaks võrdse aja mõlema vanema juures, peab vanemate vahel, lahus elamisest hoolimata, olema hea läbisaamine ja kommunikatsioon. Ja loomulikult peavad nad elama ühe haldusüksuse piirkonnas. Raske oleks ette kujutada olukorda, kus üks vanem elab näiteks Tallinnas ja teine Tartus ning lapsel oleks seetõttu kaks kooli või lasteaeda, huviringi ja nii edasi.
Kohtusse minek näitab juba iseenesest, et vanemate vahel valitseb tavameetodite abil lahendamatu konflikt ja sellises olukorras niinimetatud kahe kodu määramine pole eelduslikult asjakohane.
Tavapäraselt määratakse lapse viibimiskoht ühe vanema juurde ja teisele vanemale suhtluskord, mis iseenesest võib olla küllaltki mahukas. Samuti on võimalik selline lahendus kohtuliku kompromissi tulemusel. Kuid sisulise kohtuvaidluse resolutsioonis pole ma lapse vahelduva elukoha sätestamist kohtu otsustusena seni kohanud.
Lapsevanemad on seaduse ees justkui võrdsed, kas see on ka tegelikkuses nii?
Eesti kohtupraktika vanemate hooldusõiguse määramisel on olnud äärmiselt emakeskne ja kallutatud.
Olen kokku puutunud mitme drastilise juhtumiga, kus üks vanem – ema – ilmselgelt kuritarvitab oma vanemaõigusi ja kahjustab sellega püsivalt lapse heaolu. Meie õigus- ja sotsiaalsüsteem pole aga selles näinud alust hooldusõigust muuta. Seda isegi siis, kui halduskohus on kohaldanud riigi vastutust puuduliku seadusandluse – tegelikkuses pigem ametivõimude tegevusetuse – eest ja mõistnud lapsest lahus elava vanema kasuks maksumaksja kulul välja arvestatavaid kahjuhüvitisi.
Kas Eesti kohtupraktikas on juhtumeid, kui imik on antud hoopis isa kätte, ja mis põhjusel on kohus sellise otsuse langetanud?
Minu praktikas mitte. Ilmselt võib olla siin tegu juhtumitega, kus kohtulikult on tuvastatud, et ema on lapsele selgelt ohtlik. Ja mitte lihtsalt ohtlik, vaid väga ohtlik.
Ilmselt tuleks selline lahend kõne alla esmajoones siis, kui ema põeb mingit meelehaigust või sõltub narkootikumidest.
Tegelikult on siiski uskumatu, mida vanemad lapse nimel ja teisele vanemale niinimetatud koha kättenäitamiseks korda saadavad. Vandeadvokaadist kolleeg Maria Mägi on hiljuti kirjutanud uuest levinud trendist, kuidas nutikad vanemad on asunud oskuslikult kavaldama nii õiguskaitseorganite, psühholoogide kui ka psühhiaatritega, saamaks neilt soovitud abi teise vanema elimineerimiseks lapse elust.
Kuigi need juhtumid pole veel väga levinud, on nad äärmiselt reljeefsed ja jahmatavad ning näitavad inimloomust selle kõige mustemas valguses.
Kas ja kuidas on seesama küsimus lahendatud teistes riikides?
Olen lugenud, et näiteks Rootsis jälgitakse esmajoones selle vanema tegevust, kelle juures laps seni on alaliselt elanud. Mitte ei hüpata kohe lapsest lahus elavale vanemale – tavapäraselt isale – turja.
Arenenud sotsiaal- ja õigussüsteemiga riikides on lapsest lahus elav vanem temaga koos elava vanemaga võrdne lapsevanem.
Mitte asjata ei ole enamik Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuseid vanema ning lapse suhetes tehtud Kesk- ja Ida-Euroopa riikide – Poola, Tšehhi, Ungari, Rumeenia, Balkani maad, Ukraina ja teised – suhtes, kus riigisisesed kohtud ning sotsiaalsüsteem pole olnud suutelised pealtnäha lihtsaid vaidlusi efektiivselt lahendama. Lääne- ja Põhja-Euroopa riikide suhtes selliseid kaebusi eelmärgitud kohtusse peaaegu ei saabugi või vähemalt pole neid märkimisväärselt menetlusse võetud.