Põhja-Korea juhi Kim Jong-uni visiit Pekingisse võis tulla formaalselt kui välk selgest taevast, kuid Hiina kõrgetasemeline sekkumine Korea poolsaare arengutesse oli möödapääsmatu ja oodatud, kirjutab reisihuviline Erki Loigom.
Erki Loigom: kas tagasi on ajad, kus peremees Pekingis ütleb, kuidas tuleb käituda? (3)
28. märts 2018, 16:29
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eelseisvate Koreade ja Põhja-Korea Ameerika Ühendriikide tippkohtumiste valguses on kohtumine Esimees Xi ja Kim Jong-uni vahel olulisim.
Pingete ja protsesside juhtimisel rooli taha kippunud ameeriklased ja lõunakorealased peavad juhtohjad taas andma sellele, kellele see tegelikult regioonis on kuulunud – Hiina Rahvavabariigile.
Kuigi sümbolitel on Aasias suur roll, siis möödunud tippkohtumise roll on pragmaatiline. Pekingi ja Pyongyangi suhted on ajaloo halvimad. ÜRO sanktsioonid, mida ka Hiina tänu Kim Jong-uni allumatusele üle ootuste innukalt täita üritab, kahjustavad mõlema riigi majandushuvisid. Pikemas perspektiivis võivad need ohtu seada osapoolte strateegilised huvid – Põhja-Korea kui riigi püsimise. Sellele annab kinnituse pikk ja lohisev lause Esimees Xi kõnest. Selles kiidab Xi Kim Jong-uni pooltevalikut, mis olevat ajaloole tuginev, ainuõige ja loogiline ning selline, mis arvestab teada-tuntud regionaalseid ja rahvusvahelisi tavasid.
Hiina soovib kindlustada, et tema positsioonid oleks edasistele läbirääkijatele enne kõneluste toimumist teada.
Kindlasti kõneldi Pekingis lisaks tuuma- ja relvateemadele palju majandusest ja võimalikest leevendustest.
Põhja-Koreale piisaks isegi sellest, kui Hiina suudaks rohkem silma kinni pigistada piiriülesel smugeldamisel, mis on selgelt hetkel Hiina kontrolli all ja vähenenud. Info Põhja-Koreast juba räägibki hoogustunud mereandide suuremahulistest vedudest Hiina piirilinnadesse, mis veel mõni nädal tagasi oli võimatu. Majandusteemade hulka võis kuuluda ka investeeringute, pangandussidemete ja kaubavahetuse võimalik taastamine. Nende teemade tõstatamist võib aimata, kui analüüsida Põhja-Korea delegatsiooni koosseisu.
Kim Jong-un kinnitas (väidetavalt) taas soovi muuta Korea poolsaar tuumavabaks. Oleme seda ajaloos kuulnud varemgi. Selgelt kogu riigi nurgakiviks, ning perekonna Kim poolt dekaadide jooksul loodud alustala lammutada ei kavatseta. Tehniliselt võtaks denukleariseerimine aega minimaalselt kümmekond aastat ning selle perioodi jooksul muutub piirkonnas palju.
Asjaolule, et tuumaprogrammi likvideerimine ei ole päriselt Põhja-Korea soov, annab kinnitust paariariigi enda ametlik ruupor, mis sel sulaperioodil ei ole mitte kordagi rääkinud tuumarelvaprogrammi teemadel, rääkimata Kim Jong-uni lubadusest sellest lausa loobuda. Kim Jong-un võib niita muru küll lühemaks, kuid juuri ta välja ei kisu. Kim Jon-un viib ellu 2016. aasta kevadel Korea Töölispartei VII kongressil sillutatud Suurt Ideed majanduse ja relvastuse koosarendamisest. Relvaprogramm on vahefinišis ning selle mõningase rahustamise tasuks saadavad sanktsioonide leevendused võimaldavad Kim Jong-unil asuda ka majanduse arendamise kallale.
Ühtlasti «ostavad» majandusedu vaates relvaarenduse ära nii Põhja-Korea enda publik kui ka Hiina võimud.
Sanktsioonide leevendamisele kutsub Põhja-Korea meedia ameeriklasi juba aktiivselt üles kaks viimast nädalat. Eelmisel aastal kasvas riigi majandus hinnanguliselt neli kuni seitse protsenti, kuid surve jätkudes on edasine kasv küsitav. Selline skeem oli ajaloos kasutusel ka perioodil 2000-2007, kui samuti tehti kuuepoolsete kõneluste käigus koostööd rahvusvahelise üldsusega, Pyongyangi külastasid nii Hu Jintao kui ka Jiang Zemin. 2006. aastal kärgatas aga vaatamata kõigele esimene tuumapomm.
Edasisi arenguid on võimatu ennustada, kuid tuleb olla valmis olukorraks, kus tippkohtumist Donald Trumpi ja Kim Jong-uni vahel ei toimu. Kas tagasi on ajad, kus peremees Pekingis ütleb, kuidas tuleb käituda?