Heli Künnapas: Kõik tunnevad kaasa, aga mis sellest muutub?

Heli Künnapas
, kirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Paljude ohvritega tuleõnnetus Kemerovos oli kellegi tegematajätmiste ning hooletuse tagajärg.
Paljude ohvritega tuleõnnetus Kemerovos oli kellegi tegematajätmiste ning hooletuse tagajärg. Foto: YURI MALTSEV/REUTERS

Praegu oleks poliitiliselt korrektne öelda, et tunnen kaasa kõigile, kelle lähedased Kemerovo põlengu ohvriks langesid, ja olen mõtetes nendega ...

Oojaa, lugesin mõnd neist uudistest ja sees kiskus krampi. Jube! Isegi kui mõistan, et me keegi ei tea, kui kauaks maailma jääme ja kusagil pole kirjas, et lapsed peavad pärast vanemaid surema, ei tee see olukorraga leppimist lihtsamaks.

Paljudele on selline tragöödia viis kaastunde- ja haletsuslaine vallandada. Veel suuremale hulgale on see võimalus alustada süüdistamist ja jahti. Vaatasin osa kommentaare – jaht juba käib! Kommenteerijad peavad esmatähtsaks teada saada, miks selline asi juhtus: leida süüdlane. Mõnegi juhtumi puhul lausa kuuleb kergendusohet, kui tuleb esimene uudis­ leitud vastutajast. Nagu see aitaks kellegi kaotusvalu vähendada.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles