Henri Zeigo: parlez-vous prantsuse keelt?

Henri Zeigo Foto: Sille Annuk

Pärast Suurbritannia irdumist Euroopa liidust ning Ameerika Ühendriikide süvenemist oma siseasjadesse on huvitav jälgida, milliseks kujunevad Euroopa vaimuelu jõujooned.

Seni oleme harjunud, et läänes reisides ja äri ajades saame kenasti inglise keeles suheldud, ning ühine komberuumgi kipub olema suurel määral mõjutatud anglo-ameerika tõekspidamistest. Usun, et inglise keele sorav valdamine jääb meie maailmajaos tarvilikuks veel väga pikaks ajaks, kuid kas sellest oskusest piisab, et oma sõna väljaspool kodumaad maksma panna ning igapäevases asjaajamises veenev olla?

Üks peamisi pretendente poliitilise ja vaimuelu liidri kohale on Prantsusmaa, kes paistab muuhulgas silma eduka pehme jõu rakendamise poolest terves maailmas. Et jõuda oma diplomaatiliste eesmärkideni, toetutakse tavaliselt kultuurisaavutustele. Nii võivad näiteks salarelvaks osutuda filmitööstuse, parimad näites kaunitest kunstidest, hõrgutavad road ja keelekursused kõigile huvilistele.  Prantslastel on  läbi aegade põhjust olla uhked oma vaimuviljade üle ning küllap usinad kultuurinautijad juba oskavad neid selle eest tänada.

Kui brittide agoonia lõpuks läbi saab ning nad Euroopa Liidust lahkudes ukse sulgevad, siis jääb nende kohale tühjus, mis lausa ootab täitmist. See on suurepärane võimalus prantslastele, kes on salamisi ihanud võimalust oma emakeelt üldtunnustatud suhtluskeelena esile tõsta. Isegi kui näiliselt saab Euroopa võimukoridorides suhelda väga mitmes võõrkeeles, siis praktiliselt on eelisseisus ikkagi üks universaalne kõne- ja kirjakeel.  Ja nii ta vaikselt hakkab lumepallina veerema, kuni jõuab ka päris lihtrahva sekka.

Minu tutvusringkonnas on juba päris mitu riigiametnikku ja kultuuritegelast, kes on ühel või teisel põhjusel hakanud prantsuse keelt õppima. Nende hulgas on nii keele ilust võlutud kui ka töistel eesmärkidel õppivaid inimesi. Ei ole ka mina sellest entusiasmist puudutamata jäänud.

Võõrkeelte õppimine on üldse rikastav ja aitab laiendada maailmamõistmise piire, kuid mõni neist tikub paraku ise ligi. Pigem tasub selles näha uut võimalust, mis siiani pole olnud käegakatsutav. Kui seni on Eesti oma lennukaid mõttetöövilju eksportinud valdavalt  sinna, kus saadakse aru inglise keelest, siis prantsuse keelt kõnelev maailm ei ole sellest just kuigi palju väiksem ega vaesem. Kui juba Cannes’i filmifestivalil meie kodumaised linateosed vaatajaid leiavad, siis ehk on lootust millelegi enamale.  

Ning mine tea, võib-olla on Prantsuse kultuuriruum just see hädapärane uuema aja vundament, mida ühtne Euroopa  enese korrastamiseks vajab, et asendada pinnapealne ja suhtelisusel põhinev maailmavaade püsivamate väärtustega.