Peeter Laurits suunab mõtisklema surmast

Krista Piirimäe
, kunstiajaloolane
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Installatsiooni «Šamaani matus» (vasakul) tegemiseks on Meelis Kihulane kasutanud tuulest murtud haaba. Selle kohal 
ripub Edward von Lõnguse «EvLipp», 
tehnikaks digitrükk kangal. Toomas Kalve, Epp Margna ja Meelis Kihulase ühistöö «Surnu suusad» tegemiseks on tarvis läinud puitu ja akrüüli.
Installatsiooni «Šamaani matus» (vasakul) tegemiseks on Meelis Kihulane kasutanud tuulest murtud haaba. Selle kohal ripub Edward von Lõnguse «EvLipp», tehnikaks digitrükk kangal. Toomas Kalve, Epp Margna ja Meelis Kihulase ühistöö «Surnu suusad» tegemiseks on tarvis läinud puitu ja akrüüli. Foto: Sille Annuk

Tartu kunstimuuseumis oli mõni aasta tagasi näitus «Metsa ja mere vahel», mille kuraatoreid Reeli Kõivu ja Tõnis Tatarit huvitas mitmekülgne ja inimkäest puutumatu Eesti loodus kogu maastikumaali ajaloos. Peeter Laurits tegi kõik teisiti, alates juba absurdsest pealkirjast «Surnu suusad ehk Kuidas kirjeldada metsa digitaalsetele jänestele».

Jänese kujund sai alguse Joseph Beuysi performance’ilt, mis toimus 1965 Düsseldorfis isikunäituse avamisel. Beuys käis ühe joonistuse juurest teise juurde, süles surnud jänes, ja sosistas talle midagi. See tähendas, et kunsti seletamine on mõttetu.

Peeter Laurits kuraatorina suunas kunstnikke mõtisklema maagia ja surma üle ning tulemus on tema sõnul polürütmiline ekspositsioon.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles