/nginx/o/2017/05/29/6722869t1h014c.jpg)
Eilsest sai hoo sisse soovijatelt geeniproovi võtmine, mida tehakse üle Eesti suuremates haiglates ja Synlabi verevõtukohtades. Esimesel päeval proovi andnud Sander Sulg tõdes, et kõik kulges ladusalt ning pikka järjekorda polnud.
Esimesel päeval geeniproovi loovutanu: hirm tunglevate rahvamasside ees oli asjatu
3. aprill 2018, 11:25
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Esitasin Põhja-Eesti regionaalhaigla vereandmise kabineti registratuuris ID-kaardi ja ütlesin, et olen geenidoonor. Seepeale anti mulle leht, kuhu pidin andma allkirja, et olen nõus, et PERH mu verd võtab. Sain järjekorranumbri, ootasin paarkümmend minutit, andsin vere ja oligi tehtud,» kirjeldas mees.
Mees andis geeniproovi esimesel võimalikul päeval, kuna ta pidi niikuinii regionaalhaiglasse tulema. «Järjekorras oli geenidoonoreid vähe näha, nii et hirm tunglevate rahvamasside ees oli asjatu,» tõdes Sulg.
Geenivaramu kommunikatsioonijuhi Annely Alliku teatel laekus nende laborisse esimesel päeval 494 geeniproovi.
Geeniproovi jaoks võetakse inimeselt veenist kuus milliliitrit verd. Enne protseduuri peab olema geenidoonor allkirjastanud nõusolekuvormi veebilehel geenidoonor.ee. Eelneva nõusoleku doonoriks hakata on praeguseks andnud juba 28 600 inimest.
Vereproovi andmiseks ei pea ette registreeruma, protseduur võtab aega mõne minuti. Verd loovutades on soovituslik olla 4–6 tundi söömata-joomata. See pole otseselt vajalik geeniuuringuks, aga kui geeniuuringu käigus tekib vajadus täiendavateks uuringuteks, näiteks südame-veresoonkonnahaiguste analüüsiks, on tulemus täpsem.
Pärast vereproovi andmist saadetakse see geenivaramusse ja inimene saab meilile teavituse, et tema vereproov sobis, nõusolekuvorm on täidetud ning temast on saanud geenidoonor.
Edasi hakatakse koostama geenikaarte. «DNA eraldamine toimub ööpäeva jooksul, genotüpiseerimine võtab neli päeva aega, kuid geeni kaartide koostamiseks peame ära ootama, kuni kõik proovid on valmis, et neid koos analüüsida ja haruldasemaid geenivariante kindlamini tuvastada,» selgitas geenivaramu vanemteadur Lili Milani.
Põhilise töö teevad ära geenivaramu laborandid ja teadlased, kuid selleks, et kogu informatsioon jookseks meditsiinisüsteemi, on veel vaja IT-arendusi. Seda, millal võiksid perearstid ja muud meedikud hakata geenikaartide andmeid kasutama, geenivaramu esindajad veel öelda ei oska.
Selleks, et geenidoonoriks saada, inimene ise midagi tasuma ei pea, ent riik teeb geenidoonorlusse üsna arvestatava investeeringu. Milani sõnul on geenidoonorluse projekti eelarve on 50 eurot geenidoonori kohta. Neli eurot kulub vereproovi võtmisele ja saatmisele ning 45 eurot DNA eraldamisele, genotüpiseerimisele ja analüüsile.
Kokku maksab 100 000 inimese geenikaardi koostamine viis miljonit eurot. Lisaks on projekti juhtimiseks ja kommunikatsiooniks eraldatud Tervise Arengu Instituudile 100 000 eurot.