Andrei Kuzitškin: ilu, viirused ja räpasus – mida kõike Venemaal puhates ei koge (9)

Andrei Kuzitškin
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sotši rand.
Sotši rand. Foto: SCANPIX

Enne Venemaa kuurortidesse puhkama asumist, tuleks mitu korda läbi mõelda, kas see on ikka hea idee. Arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin selgitab lähemalt.

Kevad ei suuda kuidagi Eestisse jõuda, samal ajal pole aga suvigi enam mägede taga.

Seepärast otsustasin heita silma peale mõnele turismisaidile, et valida välja soodne puhkusevariant kuskil Lõuna-Euroopas.

Ent avastasin hämmastusega, et paljud Eesti turismifirmad pakuvad meie kodanikele puhkusevõimalust Venemaa kuurortides, sealhulgas Sotšis ja Krimmis.

Lisaks sellele on Eesti elanikel võimalus nende saitide kaudu broneerida puhkus isegi Abhaasias – tunnustamata riigis, Gruusia mässulises piirkonnas, mis sisuliselt kujutab endast Venemaa protektoraati.

Loomulikult võib Euroopa lennukompaniide hindade pideva kasvu ning Hispaania ja Prantsusmaa rannikul puhkamise kallinemise tõttu paljudel puhkusele sõitjatel tekkida kiusatus valida puhkusekohaks hoopis Venemaa Musta mere või okupeeritud Krimmi rannik.

Seepärast pidasin paremaks anda endise rännumehena mõningaid nõuandeid Eesti turistidele, kes plaanivad jätta oma raha Venemaale ja riskeerivad kaotada seal tervise või elu.

Venemaa – elevantide sünnimaa

Alapealkirja fraas tuleb kindlasti meelde paljudele Nõukogude ajal elanud inimestele.

Toona kirjutati ideoloogilistel põhjustel Nõukogude Liidu arvele juhiroll sisuliselt kõiges, alates raadio leiutamisest kuni aatomi avastamiseni.

Nii sündis rahva seas ka anekdoot, et «isegi elevandid sündisid kõigepealt Nõukogude Liidus».

Kui külastada Venemaa rännumeeste saite ja foorumeid, leiab üüratul hulgal teavet imeliste võimaluste kohta puhata Venemaal, rohkearvuliste vaatamisväärsuste ja Venemaa looduse ületamatu kauniduse kohta.

Sealjuures pannakse rubriiki «Puudused» tavaliselt selliseid märkusi: «Pole», «Ei märganud», «Ei taha sellest kirjutada» või «Vaikin».

Sõnaga, reklaamtekstide autorid teadlikult väldivad igasuguste probleemide mainimist Venemaa turismisektoris.

Tõde peitub siin selles, et Venemaal on tõepoolest massiliselt huvipakkuvaid ajaloolisi ja looduslikke vaatamisväärsusi alates Troitse-Sergi kloostrist Moskva lähedal kuni Geisrite oruni Kamtšatkal.

Geisrite org.
Geisrite org. Foto: Scanpix

Iseasi, et neist paljude seisund on päris nutune ning nende külastamine ei ole turistile üldsegi lihtne: lagunevad teed, kesised majutus- ja toitumisvõimalused, keskkonnaprobleemid, kõrge kuritegevus, Venemaa eriteenistuste aina süvenev umbusk kõigi riigis liikuvate välismaalaste suhtes.

Eesti turist võib Moskva lähistel hõlpsasti langeda maanteeröövlite või politseinike (kes mõnikord on ühed ja samad tegelased) ohvriks, petturid võivad tal naha üle kõrvade tõmmata või föderaalse julgeolekuteenistuse (FSB) töötajad ülekuulamiseks kinni pidada.

Kui ka maanteel midagi kohutavat ei juhtu, siis Moskva-lähedase väikelinna võõrastemajas võite saada toidumürgituse eilsest kotletist, toita oma verega lutikate horde või murda jala hooldamata rajal, mis viib kloostri varemete juurde. Te võite saada mürgituse lähimast prügimäest kerkivatest gaasidest või radioaktiivset kiiritust Brjanski kohupiimapakist.

Vaksalis võidakse teie jalge ette kukutada rahakott, aga kui te selle üles tõstate ja hüüate «Kes kaotas?», siis tõttab teie juurde väidetav omanik ja ütleb, et sellest on kadunud 500 eurot – mida ta mõistagi nõuab teie käest. Seda klassikalist skeemi rakendavad petturid praktiliselt kõigis Venemaa turismikeskustes, kus liigub aktiivselt välismaiseid turiste.

Jah, muidugi on olemas ka elamusturism, aga jäägu see ikkagi äärmuslike elamuste otsijatele. Vaatame pigem Venemaa rannaturismi poole.

Suplemine kanalisatsioonivoogudes

President Vladimir Putin isiklikult asus omal ajal propageerima Sotšit kui Venemaa rannaturismi keskust.

See Lõuna-Venemaal, otse Musta mere ääres asuv linn võiks pretendeerida kas või Barcelonaga võrreldavale staatusele, kui poleks üht «aga».

Sotši halduskeskus asub väikese jõe kaldal ja näeb täitsa hea välja. Ent Sotši sanatooriumid ja puhkekodud asuvad kitsal rannaribal otse kõrguvate mägede all. Nende mägede nõlvale on aga püstitatud sajad ja tuhanded eramajad, millel puudub kanalisatsioon. Kõik elanike olmejäägid valguvad nõlvalt otse alla merre.

Ka hulk rannal asuvaid restorane ja kohvikuid eelistab oma jäätmed puhastamata otse merre paisata.

Olukorda raskendab veelgi linna enda suur prügimägi, mis asub samuti nõlval linna lähedal Loo küla juures. Vihma järel valgub vesi prügimäelt lausa jõgedena merre ja annab oma tõhusa panuse reostusse. Tulemus on selline, kui kasutada üht ülevaadet puhkusest Sotšis 2017. aasta septembris:

Kirjutan seda arvustust, lebades ise rotaviiruse tõttu Sotšis voodis!

Ei osanud oodata, et see nii läheb, ja et puhkus kujuneb põrguks, kus ma peaaegu oleksin oma lapse kaotanud!

Sotši sõita otsustasin septembris, sest temperatuur langeb, see on lapsele mugavam ja rahvast on vähem. Aga leitsak oli tervelt kaks nädalat ligi 30 kraadi! Sellest siis nähtavasti nakkused möllama hakkasidki, kogu saast meres aktiveerus.

Pärast seda, kui olime külastanud tasuta Riviera randa, algas meil tõeline põrgu.

Öösel hakkas laps oksendama, siis tuli kohutav kõhulahtisus. Viisin lapse haiglasse, ta oli juba agoonias! Lapsi viidi haiglasse lausa kuhjakaupa, kõik nad muudkui oksendasid ja karjusid täiest kõrist!

Ma ise jäin haigeks kolmandal päeval. Nüüd on viies haiguspäev, just nagu pisut parem, aga me kavatseme aega viitmata sellest põrgulikust kohast minema sõita!

Millised on muljed? Nukker ja solvav, viha tuleb kohe peale!

Korter Sotšis on 2000-3000 rubla päevas [30-45 eurot]. Rannas on sellised hinnad, et kargad kohe hirmuga tagasi. Kala alates 200 rublast 100 grammi eest [kolm eurot], liha alates 180 rublast 100 grammi eest [2,5 eurot]. Pea kohal lendavad lennukid, otse ranna kõrval käivad rongid, kohvikus on inimestel rahulolematud näod. Sotšis puhata julgen soovitada ainult raudse kõhu ja paksu rahakotiga täiskasvanutel!

Kahjuks pean nende sõnade tõelevastavust kinnitama, sest puhkasin ka ise 2012. aastal perega Sotšis.

See oli minu esimene ja viimane puhkus Venemaal. Meid kõiki tabas ägedakujuline soolenakkus, naise aga viisin tagasi Tomskisse vaevu elusana – ta oli haiglas veel nädal aega tilguti all. Elasime Mägiõhu (Горный воздух) pansionaadis ning prügimäelt algavad häguse sogaga ojakesed voolasid merre otse meie pansionaadi juures. See pilt jäi juba igaveseks mällu!

Väga tihti pakutakse turistidele odava ja vaimustava puhkuse paigana välja Abhaasiat, otse Sotši kõrval asuvat piirkonda, kuhu sealt on tunnike autosõitu. Vaatame siis, mida kirjutavad ühed turistid puhkusest Abhaasia linnades.

Puhkasime (kui seda sõna siin ikka sobib kasutada) Gudautas 2017. aasta juulis.

Piiri ületamisel vaevas kogu aeg ärevus, ümberringi laos ja sopp. Linnas polnud ühistransporti.

Majadel haigutasid aknaaugud, hooned olid räämas, ringi liikusid kodutute loomade hordid, tänavad poollagunenud.

Juba enne seda, kui me võõrastemajani jõudsime, otsustasime, et lahkume siit viivitamata, et mitte ära rikkuda niigi lühikest puhkust.

Lisaks röövitakse ja tapetakse Abhaasias igal aastal Venemaa turiste.

Kuid madalatest hindadest peibutatud inimesed sõidavad ikkagi sellesse mässulisse piirkonda puhkama.

Sealjuures tuleb küll meeles pidada, et kui külastada Abhaasiat ilma Gruusia viisata, siis Gruusiasse enam ei pääse, sest tolle maa seaduste järgi olete rikkunud piirirežiimi.

Sama reegel käib ka nende turistide kohta, kes külastavad okupeeritud Krimmi.

Seal on loomulikult puhkuse kvaliteet tuntavalt parem: Ukraina iseseisvusaastatel suudeti Krimmi turismitööstusse meelitada hulgaliselt investoreid. Nüüd on Venemaa kõik endale krahmanud.

Simferopoli lennujaam.
Simferopoli lennujaam. Foto: Scanpix

Tõsi, turistid kurdavad vee- ja elektrikatkestuste üle ning hulganisti leiab kaebusi teede kesise seisundi kohta.

Aga mis peamine: tuleb teada, et sõidu korral Krimmi või Sevastopolisse Venemaa viisaga rikute automaatselt Ukraina seadusi ning pärast seda olete kohe kutsumata külaline ka Kiievis.

Arvata võib, et Eestis ei tekita see väljavaade hirmu ainult ajalehe Stolitsa peatoimetajas Aleksandr Tšaplõginis, kes möödunud aasta mais arvati saidil Mõrotvorets Ukraina vaenlaste hulka ja kel seepärast puudub nüüd õigus siseneda Ukrainasse.

Võtame siis asja kokku: teid on hoiatatud, järelikult olete ette valmistatud!

Ettevalmistuseks läheb veel vaja tablette, raha, enesekaitsevahendeid ja hügieenitarbeid ning te võitegi asuda Venemaa kuurorte ründama! Investeerige aga Putini režiimi ja andke oma panus Kremli rahakarpi!

Tõsi, leidub ka alternatiiv – vaikne ja rahulik puhkus Kreekas või Küprosel.

Valik on igaühe enda teha.

Nii ma arvan ja teisiti ma ei saa.

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane


Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta vene keele õpetajana.

Kommentaarid (9)
Copy
Tagasi üles