Jüri Laurson: tegevusetus teeb ääremaad tühjaks (1)

Jüri Laurson
, põline tartlane
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jüri Laurson
Jüri Laurson Foto: Margus Ansu

Eesti Vabariigi taasiseseisvumisele järgnenud erastamisel muutus maaelu kardinaalselt. Omanikud ja õigusjärgsed pärijad said talumaad ja metsad tagasi, kuid paljudel juhtudel selgus üllatuseks, et maa harimiseks neile tootmisvahendeid üle ei antud, ei traktoreid, atrasid, külvikuid ega kombaine. Polnud ka raha neid soetada.

Algas pealesunnitud talude ja metsa müük ning maalt lahkumine, tööd andvaid ühismajandeid enam ei olnud. Kadusid ka muud töökohad, mis olid maal sidunud tööjõulisi inimesi. Pankadele oli mittetoimiv talu laenu andmiseks väikese väärtusega tagatis. Nappis võimalusi ise hakkama saada või maal tööd leida.

Kahjuks valitsus probleemi sügavust õigel ajal tuvastada ei suutnud, seetõttu jäi maaelanikele abistava käe ulatamine hiljaks. Unustati, et inimene ei ela ainult õhust ja armastusest, vaid vajab ka süüa. Vallavalitsustesse  tööle ka kõik ei mahtunud. Koos inimestega hakkasid maalt järk-järgult kaduma koolid, lasteaiad, postkontorid, kauplused. Praegune olukord maal ei ole ikka veel hea ja massilist noorte tagasipöördumist maale pole näha. Paljudest taludest on saanud üksnes suvekodud.

Paljudel taludel hoiavad elu sees vanad inimesed, kes igipõlisest kodust ei lahku enne, kui neid viiakse jalad ees. Paljusid igipõliseid kodusid ei ümbritse enam mets, see müüdi elu sees hoidmiseks ja laste linnaellu asumise toetamiseks. Jäi lageraie kännustik ja oksarisu. 

Unustada ei tohi seda, kus asuvad meie juured. Juurteta kaob elujõud.

Lageraiestikud teevad meele mõruks. Paratamatult mõtlen ajale, mil oli mets ja seal käidi seenel, marjul ja depressiooni korral pingeid maandamas. Mets kaitses inimesi ka teise maailmasõja ajal, metsas leidsid varju vabadusvõitlejad, nn metsavennad.

Unustada ei tohi seda, kus asuvad meie juured. Juurteta kaob elujõud. Nagu ütleb laul tähenduslike sõnadega: «Tuhanded külad, tuhanded talud laiali Eestimaal, sündisid nendes kadunud põlved, vanavanemad. Oo, Eestimaa, oo, sünnimaa, kuni su küla veel elab, elad sina ka.»

Praegune tööjõuliste inimeste maakodudest lahkumine ja lageraiete kännustik näitab vastutavate ministrite tegemata tööd. Ministrid käivad küll maakonnakeskustes valijatega kohtumas, ent pole nad vist autoakendest mõttega välja vaadanud.

Metsateadlase Toomas Frey sõnul oleme oma metsa juba seitse aastat ette ära raiunud. RMK-le on antud liiga vabad käed, mistõttu võetakse igal aastal metsa maha üle kahe korra rohkem, kui mõistlik oleks. Nüüd kavatsetakse valitsuse suunitlusel Tartu lähedale tselluloositehase rajamisega saavutada Eestimaa metsata jätmine, välja arvatud looduskaitsealad. Samas on Est-For Investi juhid kindlad, et nad saavad siia tehase rajada, sest valitsuse toetus paistab neil olevat välja teenitud.

Tartumaa omavalitsuste nõudmisega tselluloositehase eriplaneering lõpetada peab valitsus arvestama, kui rahva tahe Eestis veel maksab. 

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles