Eesti võiks palju enam keskenduda Eesti kultuuri kestvuselt olulistele valdkondade toetamisele ning jätta aastakümneteks ootele turunduslikult osavad kaasaegse kultuuri projektid, leiab meediategelane Priit Hõbemägi.
Hõbemägi: laptopi saatel kurblikult undav kapuutsiga mees pole Eesti kultuur (2)
9. aprill 2018, 17:05
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hetkel muu hulgas Londoni raamatumessi Eesti esinduse pressiesindaja rollis oleva Hõbemägi hinnangul tuleks «kultuuris kasta kapsaid, mis on juba tulemusi andnud». Esialgu vähem pöörata aga tähelepanu peamiselt turundusele põhinevatele ja endale väga palju tähelepanu tõmbavatele väga moodsa kultuuri festivalidele ja «mingisugustele taolistele asjadele».
«Jääbki mulje, et Eesti kultuur on üks mees, kellele on kapuuts pähe tõmmatud, kellel on Maci arvuti ees, teeb undavaid hääli ja laulab kurblikult selle saatel. Palun ärgu keegi solvugu, aga see ei ole Eesti kultuur. Tõepoolest, see ei ole Eesti kultuur,» sõnas Hõbemägi Vikerraadio saates «Loetud ja kirjutatud».
Eesti kultuur globaalses mastaabis on Hõbemägi sõnul Eesti kirjandus - see on Arvo Pärt, see on Tõnu Kaljuste, see on filharmoonia kammerkoor [loe ka: Filharmoonia kammerkoor vahetab noodipaberid iPadide vastu – toim], «Joonase lähetamine» ja «Aadama itk».
«Tõsiseltvõetav kultuur, millel on ajaline jälg olemas,» võttis Hõbemägi selle nimekirja kokku.
See, kas kapuutsi ja laptopiga mehest tuleb selline jälg maailma, et ta on maailma kultuuris ka oluline ja et see on Eesti kultuuri kestvuselt oluline, näeme me Hõbemägi hinnangul 30 aasta pärast.
«Praegu on väga vara sinna suuri summasid suunata või hakata õhinal sel teemal rääkima,» arvas ta. «Ootame, kuni see kapsas ka näitab, et ta midagi on.»
Saate teemaks oli tegelikult Londoni raamatumess, mis toimub 10.-12. aprillil ja mille tänavused peakülalised on Eesti, Läti ja Leedu. Saates arutleti pikalt selle üle, kuidas Eesti kirjandus maailmas laiemalt levida võiks ning kuidas saada üle asjaolust, et väliskirjastajad lihtsalt ei oska eesti keelt.